credo
                                                               isa mälestuseks

hoia mind oled käed pehmed
hoia mind läbi ööde tuisu
hoia mind olen tuli iidne
pärit olymposelt pärit jyrimäelt
hoia mind kuigi põletan sind
oled maja juba nad leinavad sind
tuled nad leinavad sind
vesi see leinab sind
lumi see
               leinab sind yleni
                                                            ja sulab
               vesi see paneks endale tule otsa
               kui vaid saaks /oh saatust saatust/
tuled need pakivad kohvrid ja lahkuvad
öösse mille nimeks on
               lõpmatu lõplikkus
               valguse vastandlikkus
niisis õpi austama ringjat loodut
               õpi et kõik mis jääb, on jää
tuhat aastat nälga ja kuu kuma
nad on me õnnistegija ära viinud
ja ma ei tea kuhu nad on ta pannud
               vii mind lumeni
               vii mind maailma otsa
               vii mind tulle
las ma põlen las ma kylmun las ma kukun yle ääre
kõigeks et oleksin valmis
elama ringiratast
suudlema ringi huuled torus
surema ringi päästjat oh päästjat maja
põleb ju
vii mind kuu kumasse ja mata mind
embustesse mis kui soojad saiad kodutule
myy mind maha et teaksin lõpuks
oma väärtust
                                                            usk olla kasulik
me suudleme ringi me tantsime ja laulame
ringiratast oh pyhadust oh ringi
oh hingi oh hinge
               kosmosest tuleb maale kiir
               maalt vastab teine
               rist on valmis
sean enda oma vastu kõiksust
ja palvetan
               igavene mõõtmatu heida armu
               igavene lumi
               heida armu
               igavene vesi
               heida armu
               igavene tuli ja tuul
               heitke armu
               heitke…
mure on kui söed see kõrvetab
see põletab see on hullumeelne
see on vale see on ebaõiglane
see on elu
               see on kaks kraadi celsiust
               ja päike teise veebruari hommikul
ja valu
millesugust pole ma ammu tundnud
panen peale jääd
maroko mynt ja jaapani sencha mu tassis
me vahel terve maailm
palveks puutuvad kokku käed ymber tassi
               ja mõtlen et kui und ei mäleta hommikul
on ta jäädavalt kadunud ja ma ei suuda seda
kuidagi tagasi tuua
sellesse maailma
               kuid tallel on ta teises
kuhu ei kyyndi me pilk
nii ma panen padjale pea
igal õhtul
ja padja alla pastaka ning märkmiku
ja loon
sest jumal võib vaid yheainsa hetke
mind kõnetada
selles elus mis siis kui magan selle maha
või hommikul ei mäleta
selgus sellest on kui noodid klaveril
millega algab järjekordne
               laul igavesest hommikust