Kristiina Ehin: „Südametammide taga”.
Loomepuhkus, 2024. 254 lk.
Olgu kohe öeldud: asjaolu, et niisugune raamat nagu Kristiina Ehini „Südametammide taga” on ilmunud, väärib juba iseenesest pühitsemist. Ka juhul, kui lugu (või küllap oleks õigem öelda loostik – tihedalt läbi põimunud luguderägastik) oleks kirjutatud vormilises mõttes kehvasti, igasuguse taktitunde ja vaimukuseta, leiduks sellele küllaga rakendust – näiteks ERM-i arhiivis, talletamaks ausat ülevaadet naise elust Eesti Vabariigis 2020. aastatel. Piisab pilgust Vilja Kiisleri kogutud ja Sirbis avaldatud lugejaarvustustele,[1] et selle isikliku loo üldistatavust kinnitada.
Ent mõistagi pole selle raamatu koht arhiivis, vaid lummatud lugejate öökappidel. Ehini jutustamisviis on nii meisterlik, tema loodud keeleolu sedavõrd kaasahaarav, et ei jõua silmagi sügada, kui juba raamat läbi loetud. See on ehtehinlikult kaval raamat, mis lubaks nagu kergust, aga sunnib lõpuks juurdlema, kas tegu pole äkki mitte ühe meie aja paljuigatsetud suure romaaniga. Pealiskaudnegi tutvus näitab, et läbi ohtra naeru juhatatakse lugeja märkamatult pisarateni ja vastupidi, tänapäeva kaudu minevikuni, isegi igavikuni, isiklikust üldiseni.
Tegu on romaaniga, kus esitatakse suuri küsimusi: „Kuhu me kuulume? Kes oleme? Mis meist saab?” (Lk 138.) Aga ka väikeseid, nagu näiteks, kus elab Kuuri-Kuuno, mis kooki kohvikust koduabilisele tuua ja kelle kord on nõusid pesta. No ja nii muuseas tekib ka küsimus, mis raamatuga õigupoolest tegu on ja mis asja see siin ilmas ajab.
Ehkki „Südametammide taga” on romaan, näib, nagu võiks see kuuluda ka mitmesse muusse žanrisse. Umbes nagu mõistuloos elevandi katsumisest, võib lugeja lähtuvalt vaatenurgast tajuda selles eneseabiõpikut, (hea tahtmise korral isegi skandaalset) autobiograafiat, fantaasiakirjanduse uut lipulaeva, ajaloolist romaani või pikkade vahemärkustega luulekogu. Lõppeks pärineb ju teose pealkirigi selle kaante vahele kätketud luuletusest, mis annab ühe võimaliku võtme kogu selle külluse ja õilsa segaduse mõtestamiseks.
Peadpööritava vormilise külluse kõrval pakub romaan muljet avaldavat teemapaletti, ohtraid niidiotsi, millest kinni hakata. Muu hulgas tõusevad esile ühiskondlikud ootused, paarisuhe, suhted lastega, inimese suhe tehnoloogiaga, loomeelu dilemmad ja niinimetatud oma tuba, traditsioonide loomine ja hoidmine.
Seda kõike raamib naiseks olemise kogemus – nüüd ja praegu, aga ka aastasadade jooksul. Autor jälgib sümpaatse kullipilguga, kuidas naisi koheldakse ja kohustatakse – missugusele kohale neid ühiskonnas kamandada püütakse. Ühismeedias leidub mõistagi igal nurgal paikapanijaid ja parastajaid. Muuseumis muretseb giid, et rase naine, kel minestus peale kipub, ometi muistise peale ei istuks (lk 144). Abikaasa laulab, et pole sul tarvis teada, mida ma teen (lk 29), ja teismeline laps ei jõua ära oodata, millal sa juba maha sured (lk 152). Ühes Hargla romaanis, mis minategelasele kätte satub, kujutatakse naist parimal juhul halastamatu mõrvarina, kes endale laste ees noa rindu lööb (lk 143). Ainsa naissoo esindajana näib Tartu linnas väärivat päris avalikku ja täiskasvanunäolist skulptuuri turuhoone emis. Isegi teispoolsusest viivuks külla tulnud Uku Masing jääb haledalt misogüüniaga vahele. Ja neil hetkil Ehin ei naera ega kergenda asjaolusid, vaid pärib täie tõsidusega aru.
Mis puutub tegelaskujudesse, on sel romaanil ilmne ainuvalitseja. Vaatamata mööda tõsiasjast, et empaatia teiste suhtes on vääramatult kõikjal kohal, kogetakse sündmustikku jõulisest minaperspektiivist. Mõnes muus kontekstis võiks ehk ette heita, et kõrvaltegelased on kukkunud välja hulga lihtsakoelisemad. Ometi on „Südametammide taga” sedasorti raamat, kus saabki olla üksainus peategelane. Eriti kui seda peategelast ennast on õigupoolest üsna mitu. See on põhjalik mina-uurimus, mille taolisi võiks aeg-ajalt igaüks ette võtta, kui argirähklemine kipub meelest pühkima, mis ja kes me sees õieti peidus on. Pealekauba võib selles näha teadlikku otsust hakata vastu vaikivale nõudmisele seada teiste ootused ja vajadused esiplaanile – otsust võtta oma elu vähemalt viivuks, ühe romaani kaante vahel, täielikult enesele.
Niisiis seab minajutustaja juba esimeses peatükis abivalmilt paika mänguvälja, tutvustades lugejale oma arvukaid – tervet haaremitäit, nagu abikaasa Silver rõõmsalt sedastab – minasid, kes näivad suhestuvat muu hulgas Katrin Saali Sauli kirjeldatud (vari)arhetüüpidega. Näiteks kohtume Aasta Ema, Abielunaise, Sensuaalse Armastaja ja Harakaga. Kuigi Loomingujumalanna oma kompromissituse ja kirkusega paistab tihtipeale teiste, argisemate minade kohal troonivat, näeme, et tal ei õnnestu kaugeltki iga kord esimest viiulit mängida. Tahaks uskuda, et need teised on niisama abivalmid nagu Alveri luuletuse „Lepitus” tegelased süda ja mõte, kes päästavad ootamatus üksmeeles valla mõtliku muusa kinganööre. Aga paraku kipuvad nad mõnikord Loomingujumalannale hoopis jalga ette panema.
Kui raamatu minade vahel näib valitsevat ületamatu konflikt, mis võimaldab neid erakordse selgusega üksteisest eristada, siis unenäod-kujutlused ja igapäev – vana hea duo ulme ja olme – põimuvad sel määral, et nendevahelisi piire ja üleminekuid on ajuti raske hoomata. Kõik on justkui loogiline, aga samal ajal täiesti tabamatu ja segane. Autor keerutab lugejat halastamatult ringi, talutab mööda hingesoppide sügavusi, paiskab ühel hetkel tema ette naturalistlikke, ühtaegu tuttavlik-turvalisi ja õõvastavaid argielukirjeldusi, ning just siis, kui vaeseke on alles vaevu olmestseeni sisse elanud, heidab ta ilmootamatult ulmailma vabalangemisse.
Loed ja loed – köök, ahastama panevad nõudekuhilad, koduabilise ajatud nõuanded – ja järsku oled juba kuskil Šveitsis Elumõnude Jumalannaga trallitamas. Pärast hakkad mehele reisist jutustama, aga mehe endisel kohal istub miskipärast hoopis Haigar Tiritiit Hüanti. Enne kui jõuad arugi saada, oled sattunud ühe pere argipäevast pöörasele pilgarile, Elumõnude Jumalanna buduaari või jalutuskäigule Lydia Koidulaga. Romaanile on omased ka uljad ajahüpped: muu hulgas minajutustaja enese ja teistegi lapsepõlve või mitme sajandi eelsesse Tartusse. Samuti külastatakse rohkeid paiku Raplast Šveitsini.
Samas pole jutustamisviisis midagi epateerivat ega šokeerimishimulist. (Eba)reaalsuste vahel loksutakse nagu muuseas. Jääb mulje, nagu oleks see elu nagu iga teine. Tavapärane maakonnaliini sõit. Mingem edasi, pole siin midagi vahtida.
Nii nagu põimuvad ulme ja olme, minevik ja olevik, käivad käsikäes traagika ja koomika, ärgitades lugejat ajuti pisarateni naerma. Siin-seal mahedalt muigav, teisal teravalt torkav huumor rõhutab tegelikkuse tragikoomikat ja kohatist absurdi.
Niisiis on romaanis „Südametammide taga” kõike palju. Vaatamata sellele ei jäta sisuline ja vormiline küllus mingil moel kunstlikku ega ülepaisutatud muljet. Pigem paistavad maskid olevat langenud ning kogu polü- ja kakofoonia mõjub inimese rikkaliku siseilma ja elu eheda kajastusena.
Näib, et ajal, kus sobitatakse hoogsalt sõprust tehisaruga, on Kristiina Ehin otsustanud teha lähemat, teadlikumat tutvust millegi märksa loomulikuma, aga umbes niisama tundmatuga: inimaru ja -olemusega. Ta meenutab, et ka see on avar ja külluslik nagu väärika maja elurikas ja metsikuvõitu tagaaed (lk 101). Sirelid lõhnavad, aianurgas seisab pille täis topitud kuurilobudik ja linnud laulavad. Ei puudu ka suure kunsti nimel alles hoitud surnud vares, kellest peaks kord saama varesenokalõgisti ja kes muuseas paistab olevat Edith Karlsonilt varastatud, samuti õilistamist oodanud rebasemuumia[2] kauge sugulane. Läbi oma siseõuetihniku rajab Ehin kartmatult teed tuuma juurde. Ta püüab lähemalt uurida oma keset, seda, mis kunagi oli karuohakas, jõekarp, viivuks isegi söetükk, aga leiab sel teekonnal eest palju enamat: südametammide taguse külluse.
Selle eneseotsingueepose vältel võtab kuju võrdlemisi kurnav, ent samal ajal kõigile paadunud enesekaotajatele ja -otsijatele lootust andev meenutus. Eks ole ju nii, et toda iseolemise mosaiiki tuleb meil ikka ja jälle laiali lammutada ja kokku panna? Igasugusest ettejuhtuvast kraamist, muu hulgas sellest, mida leidub südametammide taga – umbes nagu selle romaani erakordselt võluval kaanel. Vahel on seal rohkem risu, teinekord aga puhast kulda, sekka mõni hindamatu reliikvia, nagu näiteks Ehini vanematekodus pesitsev sangaga kilpkonn. Ja ikka on hea hoida käepärast keegi armas inimene, kes aitab kogu seda kraami jõeveest jälle kokku rehitseda. Küllap ongi meie iseolemine lühiajaline kompromiss eri minade/sisehäälte vahel, aga ka väliste teguritega – leping, mis polegi määratud pidama igavesti. Ja ega sellest ole ka hullu. Peaasi, et on meeles aeg-ajalt eneses inventuuri teha.
„Südametammide taga” on lustakas ja liigutav, nii enese kui ka teiste suhtes soe ja empaatiline teos, mis rõhutab tarvidust ühtaegu jääda ja saada iseendaks. Ühest küljest vajadust lähtuda oma olemusest, oma tuumast, teisalt aga julgust seda üha uuesti (ümber) mõtestada. Ja ühe ajahetke iseolemine, üks muutumine on Ehinil õnnestunud talletada täiesti suurepäraselt.
[1] V. Kiisler, Naine nagu mina. Sirp 20. XII 2024.
[2] Vt „Eesti lood: 7. Uue ajastu kunstnik Edith Karlson”. ERR 25. I 2022.
Lisa kommentaar