Armin Kõomägi: „Taevas”.
Varrak, 2024. 240 lk.

Artur Sepp, ökoloogiline ökonomist, on lennukiga teel Brüsselisse. Tal on amet, mis annab talle rolli üha kuumenevas maa­ilmas. Kodus ootab teda kaaslane. Kotis on Tammsaare romaan – ikkagi eestlane. Lennuõnnetuse järel väljub lennukist Arthur Smith, mees, kellel ei ole mälestusi, aga vähemasti on tal pass. Ühtäkki on pidetult ringi rändamas mees, kellel on seljakotis talle teadmata põhjusel palju raha, aga kellel pole identiteeti ega sihti.

Umbes nii algab ja jätkub Armin Kõomäe romaan „Taevas”. Tegevus toimub mitte kuigi kauges tulevikus – kõik on justkui tuttav, aga inimesed näivad olevat suurematele maailma tuleviku probleemidele paljuski käega löönud ja katastroofide pealtvaatamine sündmuskohal võib olla hobi nagu iga teinegi.

Maailm, mida romaan kirjeldab ja kus Arthur Smith ühest lennujaamast teise reisib, on niisiis suuresti seesama, milles me juba elame. Ehkki selles kirjeldatud düstoopia on veidi meie omast ees, võib küllap nii mõnigi AI kasutusvõimalus või uudne toidulisand, mida tegelastele serveeritakse, juba kuskil olemas olla.

Selles maailmas tegutsevaid inimesi eristavad küll välised näitajad, ent mitte kuigi palju selliseid omadusi, mida võiks tõlgendada iseloomuna. See kehtib ka peategelase puhul. Vähemasti pärast mälukaotust. Nimest passis ja rahast seljakotis piisab, et luua mittemidagiütlev identiteet juhuslike vestluste tarbeks, ent üheski tema valikus ei ole reaalseid kaalutlusi ega eelistusi. Ükski järgmine sihtkoht ei ole põhjendatud millegi sügavama kui hetkeuiuga.

Ümberringi võib juhtuda suuri asju. Võimalik, et suuri sõdugi. Aga ometi on see romaanis teisejärguline, sest kõigest uhab üle minategelase piiritletud minata eksistents. Arthur Smithi maailmas ei ole ruumi tulevikul, sest kõik tegevused mõjuvad igavesti kestva oleviku pikendamisena.

Ludwig Wittgenstein leidis, et kui on võimalik esitada küsimus, saab sellele ka vastata. Kõomäe loodud maailmas tegutse­vatel inimestel puudub enamasti vajadus nii üheks kui teiseks. „Kust üldse pärineb veendumus, et igale küsimusele peab kindlasti leiduma vastus,” (lk 37), küsib Arthur Smith. Igal munal ei pea olema oma kana, kui liha on ammu tehislik. See on maailm, kus inimene on (lõplikult?) murdnud looduse selgroo ja ühes sellega ka looduse eeldatava tasakaalupüüde.

See, mida seni kirjeldanud olen, toetub mõistagi minu subjektiivsele lugemis­kogemusele. Nii et aeg on märkida, et „Taevas” – nagu head romaanid ikka – võimaldab lugemist mitmel moel.

Esimeses peatükis tutvustatakse pea­tegelast kolmandas isikus, ent mälu kadudes jätkub lugu peaaegu lõpuni minavormis. Juba ainuüksi see võte jätab õhku mitu võimalikku lugemisviisi.

Olukorra käivitanud õnnetuse järel toimuvat võib tõlgendada (romaani maailma) reaalsusena, aga seda võib lugeda ka peategelase unenäo või kujutluspildina. Toimuvast võib mõelda kui anonüümse tegelase kulgemisest anonüümsete kohtade vahel, kus miskit suurt justkui ei toimugi. Aga kui keegi otsustaks „Taeva” põhjal teha filmi, võiks see sama hästi asetuda action’i žanrisse: peategelane on kui James Bond ja ümberringi toimuv kui „Tähesõjad”. Uued piletid, riigid, inimesed. Vahele narkopidu ja seksiseiklused.

Samas ei ole raamatu maailmas välisel juhtumisel justkui suuremat tähendust olukorras, kus peategelase sees ei toimu selle tulemusena midagi. Ta ei tunne huvi ega hämmingut. Arthur Smith filosofeerib küll mõnikord hea ja kurja või hoopis religiooni üle, ent sedagi justkui möödaminnes. Kui kurjus vaatab peeglisse, siis kas ei näe ta seal mitte headust, sest just see usub ta end olevat? Nii arutab peategelane, et seejärel mõtted tähtsusetuna kõrvale heita. Ta läheb vooluga kaasa ega pane kahtluse alla suurt midagi. Isegi oma seksuaalset orientatsiooni mitte.

Võrdlusena tükib meelde Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaat”. Välise kirjeldamiseks on ka „Taevas” küllaga värve ja kujundeid, ent tegelaste siseelu on tuim ja kõle, see peegeldab kunstlikku ja külma maailma. Mis siis, et tehniliselt võttes on temperatuur üha kuumem. Ühe kõrval­tegelase jaoks, kes end erinevate ravimitega ennenägematult kõrgesse ikka putitab, ei ole tema lapsed ja lapselapsed mitte järel­tulev põlvkond, vaid „kuradi haledad penskarid” (lk 91). See pole kaugeltki ainus sihitu põlguse koht. Smith vaatab ülekaalulist inimest ja leiab: „[—] kui sääsk sellise paksu verd peaks imema, sureb ta kolesterooli kätte veel enne, kui jõuab oma munad kusagile muneda.” (Lk 64.)

Kõomäe kujundikasutusele on tähelepanu varemgi juhitud, järgnevalt paar näidet. „Kohe-kohe on oodata, et see suhete keeristorm heidab käest valged kindad, et asuda läikivate musklite välkudes iseenda kallale.” (Lk 24.) „Nad jutustavad endast ise, ja sellise kergelt üleoleva avameelsu­sega, mida all maa peal harva kohtab. Justkui kehtiks siin kõrgel taevas mingid konfidentsiaalsust tagavad reeglid. Justnagu oleksid taevas ja maa kaks vaenujalal riiki, kes teineteisele oma võllaroogi välja ei anna.” (Lk 35.) Ent kujundite kasutamisel on ka teine külg. Nimelt üledoosi oht. Kohati, tundub mulle, on Kõomägi jäänud sõnu nautima sõltumata sellest, kas või mil moel need romaani sisu toetavad. Mõnikord jäävad need teksti vabale kulgemisele tahtmatult jalgu.

Tõin romaani puhul võrdluse Ellisega, aga käepärasemad on mõistagi Kõomäe enda kirjutised. Pean eriti silmas romaani „Lui Vutoon”, mille nimitegelane, turundus­juht Lui, leiab end ühel päeval üksi suures kaubanduskeskuses. Seal, terves linnas ega üleüldse kuskil ei paista esimese hooga olevat teisi hingelisi. Kui Lui Vutoon veedab aega piiratud alal ja (peaaegu) inimesteta, siis Arthur Smith sõidab ringi erinevate mandrite vahel, tema ümber sagimas katke­matu voog inimesi. Ent kahe romaani tegelaste üksildus on sellest hoolimata hämmastavalt sarnane.

Lennukid ja lennujaamad on muidugi kõnekad. Lennujaam on liminaalne ala, Marc Augé käsitluses üks mittekohtadest. Selliseid ruume ei saa määratleda identiteedi, suhete ega ajaloo kaudu. Võib-olla enamgi aega veedab Smith aga lennukites, mis pakuvad sarnast anonüümsust. Muidugi, lennufirmad võivad olla vähem või rohkem elitaarsed, lennukis jagunetakse turisti- ja äriklassi vahel, mis asetab inimesed küll hierarhiasse, ent ei anna kellelegi isiksust ega kultuurikonteksti. Nii mööduvad „Taeva” peategelase päevad teel ühest mittekohast teise, taustal kumamas poliitilised ja ökoloogilised kriisid.

Kõomäe romaani trajektooridel leidub palju erinevaid kohti ja olukordi, mis tema peategelast küll liiga palju ei mõjuta, kuid millest üks või teine lugejat küllap siiski rohkem kõditab. Ühte lennujaama on romaanis toodud isoleeritud süsteemina toimiv vihma­mets. Võimalik, et see on reaalsete lennujaamade rohealadest inspi­reeritud (ise pole kohanud, aga kiire interneti­otsing annab kauneid rohefotosid Souli lennu­jaamast ja omamoodi vihma­metsa võib leida ka Singapuri omast), aga muu hulgas toob romaanis kujutatu meelde kirjeldused 1990. aastatel Arizona kõrbes läbi viidud eksperimendist Biosphere 2. Selle ees­märgiks oli luua suletud, ise­seisev ökosüsteem, mis simuleeriks Maa keskkonda (sest kuidagi peaks inimene ju ka Marsil hakkama saama). Hiiglaslikus klaasehiti­ses oli meri ja korallrahu, vihma­mets ja nii mõndagi muud, seal­hulgas palju erinevaid looma- ja taimeliike. Tegemist oleks pidanud olema täielikult isemajan­dava süsteemiga, mis nõnda siiski ei toiminud.

Kui teadlastel ei õnnestunud, siis kirjani­kul õnnestub. Aga muidugi oma vindiga. Tehniliselt on iseseisvalt toimiv mini-­ökosüsteem romaani maailmas olemas, aga puudu on sisuline põhjus. Vastus küsimusele, miks seda teha. Aga selle romaani siseilmas, nagu viidatud, pole küsimustel ja vastustel kuigi suurt osa. Seega taas sünteetiline koht sünteetiliste tunnete maailmas. Aga peaaegu nagu päris.

„Taevast” võiks ehk nimetada katastroofiromaaniks või hoiatusromaaniks. Aga kiusatus on seda nimetada hoopis tuimastus­romaaniks. „Mul puudub nii mälu, et teada oma minevikku, kui ka fantaasia, kujutamaks ette tulevikku.” (Lk 75.) Nende sõnade kaudu võib peategelast näha kui metafoori sihitult tormlevale elule. Kirjelduste kõige õõvastavama osana ei mõju kummatigi mitte lõõmav maailm, vaid seda esindav peategelane, iseloomuta, tahteta, fantaasiate ja minevikuta mees, kes on ometi pidevalt kuhugi teel. Tulevik võib oodata küll üksteisele järgnevate hetkede tähenduses, aga tulevikku kui midagi sellist, mis olemisele mõtte annaks, peaaegu ei aimugi. Kui pole fantaasiat, pole ka lootust. Nii ei tulenegi traagika hävingust, vaid ängistavast paigalseisust.