$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 1
$submenu_direction: horizontal
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 1
$submenu_direction: vertical
Default Featured Image

Õiendus

 

 

Eelmises numbris ilmunud Aare Pilve teksti „Ääremärkusi põhikirjast” on sattunud viga — 1992. aasta põhikirja üks autoritest Henn-Kaarel Hellati kõrval polnud mitte luuletaja Sulev Kübarsepp, vaid kirjanik ja jurist Sulev Raudsepp. Autor palub vabandust asjaosaliste ees ning tänab Jaakko Hallast eksitusele osutamast.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Samal teemal

Kirjanik loeb. Katrin Ruus

Katrin Ruus

„Oli üks, oli kaks, oli kolm, oli neli, oli viis, oli kuus…” „Eiiii!” karjusime mina ja mu õde. „Loe päriselt.” „Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…” „Eiiii! Issi!”

Jaan Kaplinski „Ei ole lohutust”

Aare Pilv

EI OLE LOHUTUST. Kui kurvastajast saabki kullerkupp oma osa, nägijast nähtavani on samm, mida keegi ei sammu. Mis nägijas janutab näha, ei leia hingamist rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla.

Kirjanik loeb. Tõnis Vilu

Tõnis Vilu

Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla on siis avanemise asemel tegu pigem mingi leebumisega, leplikkusega. Leppimisega, et ma ei tea õigupoolest mitte midagi. (Hilis)teismelisena oli seda võrdlemisi vähe, aga see-eest olin…

Looming