Ole  mine

On – Ollus – Olend – Ollus – On
Ykskõikvus paisub – pöörleb – pysimatult kulgub
yht-teist veel yldse Pole – On mis On
võib-Olla võimalusi avaneb ning sulgub

sa Oled Olemas sa hingad jood ja sööd
ning tahes-tahtmatult teed seda mida jõuad
kuid kummalisi Kujutelmi ilmub uneöös
muist unub – mõni kindlaKujulisust nõuab

sund öise Kujutelma Kujutluseks muundab
ning peagi paneb sõrmed sygelema
sa haarad selle järele mis hoida suudad
sul pintsel – pliiats – pill ei lase kygeleda

ning valmib maal või luuletus või viis
või hoopis pudrunui kui käes sul väits
su Kujutlus On Kuju võtnud siis
võib-Ollast On sai – „hää kui täide läits”!

Metsal  hingedekuul

Kus päeval Päike raagus vahtralatvu läbistas
säält öösel kõrgelt yle kulges Kuu.
Kas Kuu säält kõrgelt Päikse kulgu häbistas
või häbistada võib vaid inimese suu?

Kas kuuse igihaljus paljaid vahtraid põlastab
kui läbi paksu pilvituse kumab koit
või vahtralehevaip ka kuuse kauaks võlastub
sest lehevaip on kuuselegi toit?

Kas möödund suvel rääk me kallal näägutas
nii pikka-pidevalt kõik valged ööd
või endast teada andes pysirõõmsalt räägutas
nii jätkates vaid enda elutööd?

Kas kuukiir ylalt valget lumevaipa ilustab
või ilu näeb vaid inimese silm
eelkõige siis kui ise vaibaääri pilustab
kui käsitööst saab ilustatud ilm?

Nii lõpmatult võiks veelgi kysimusi kysida
neid ilmub ikka Meelde veel ja veel
jääb ainult jõudumööda kulgemises pysida
kus küsimas ja vastamas vaid inimese Meel.