Heidi Iivari: „Meidän suvun miehet. Meie suguvõsa mehed”.
Enostone, 2024. 123 lk.

Tartus kultuurikorraldajana tegutsevast soomlannast Heidi Iivarist on kiusatus mõelda kui tänapäevasest Soome sillast, mille rajamisest on juttu juba „Kalevipojas” – teadupärast trükiti see Soomes – ning millest nõnda palju mõtles ja kirjutas Lydia Koidula, keda peale ideede ja kultuuri sidus Soomega ka luhtunud armastus. XIX sajandi teisel poolel rändas Soome sillal tuntud soomlasi, kes lõid sidemeid siinsete kirjanike ja mõtlejatega, meile oli see kõik kindlasti palju tähtsam kui põhjanaabrite poolt vaadates. Hilisemast võib nimetada eesti juurtega soome kirjanikku Hella Wuolijoke, aga eelkõige muidugi Aino Kallast, keda meie peame omaks samavõrd kui soomlased ning keda võiks kirjeldada kehastunud Eesti-Soome sillana nii Eesti-ainelise loomingu, esseede ja tõlgete kui ka abielu kaudu. Kallas andis eestlastele ka esimese Koidula biograafia, tema looming püsib eesti kirjanduse ajaloos jääva, kunstilisel kõrgtasemel väärtusena, mis inspireerib nii loojaid kui ka lugejaid tänase päevani.

Kahtlemata on eestlaste Soome-sideme igatsuse ajalugu Heidi Iivarile hästi teada ning eeldatavasti ei saanud luuletajana avalikkuse ette tulemine talle kerge olla, kui ees on nii suured nimed. „Meie suguvõsa meeste” esitlusel tunnistas ta, et on vajanud eesti kirjanike tunnustust ja tuge selleks, et luuleraamatut välja anda.^[1] Iivari esimene kakskeelne luulekogu „Tarton sarjarakastaja. Tartu sariarmastaja” ilmus 2021. aastal Soomes Enostone kirjastuses nagu tema teinegi raamat. Kuna Soomes end ise kirjastavaid autoreid päris kirjanikeks ei peeta, sellal kui Eestis annavad oma raamatuid ise välja ka tuntud kirjanikud, vajas Iivari kirjastuse poolt kaasa antavat kvaliteedimärki ning samuti nii eesti kui ka soome toimetajat, kes on enda kanda võtnud osa vastutusest tekstide headuse eest. Enamik luuletusi on sündinud soome keeles ning autor on need ise tõlkinud eesti keelde, mida ta kõneleb hästi, sest elab ja loob Tartus juba teist aastakümmet. Iivari on tunnistanud, et tegelikult oli tal luulekogu koos juba aastal 2000, aga see haihtus õnnetu juhuse tõttu arvutist.^[2]

„Tartu sariarmastaja” võeti Sirbis Peeter Sauteri retsensiooni^[3] ja paari äramärkimise näol laiatarbeajakirjanduses heatahtlikult vastu, aga teab kui suurt tähelepanu see Eestis siiski ei äratanud. Küll aga teavad Tartu luulehuvilised Iivarit julge ja särava esinejana luuleprõmmudel, Sirbi lugejad aga soome kirjanduse tutvustajana. „Tartu sariarmastaja” on omal moel sümpaatne armastusavaldus Tartule, selle linna elule ja inimestele, aga meelde jääb see eelkõige kakskeelsuse fakti ja Markus Kasemaa kaanekujunduse, mitte niivõrd poeetilise virtuoossuse tõttu. See on just seda sorti harrastusluule, mis võiks leida laiemat lugejaskonda, ja nõnda saabki autor teise luuleraamatu tagakaanel kuulutada, et esimesest kogust on juba ilmunud ka teine trükk – milleni Eestis praegu elus olevad tippluuletajad peaaegu kunagi ei jõua.

Teatavast asjaarmastajalikkusest ei ole vaba ka Iivari „Meie suguvõsa mehed”, aga siin lepitab tekstide ühemõõtmelisusega luulekogu hästi läbi mõeldud, kindla sõnumiga ülesehitus, mis annab omakorda õigustuse tekstidele, mis näivad kohati vabavärssi murtud päevikumärkmetena. Need ongi isikliku taustaga märkmed, mis loodavad poeetilises tihendatuses jõuda üldistuseni, kõnetava sõnumini – ja osaliselt jõuavadki. Luulekogu koosneb kolmest osast ning esimene osa, „Juured”, on päriselt mõjuv. Lugemiseks õigesse meeleollu viimisele aitab suuresti kaasa Heikki Portaankorva maal raamatukaanel. See kujutab peeglisse vaatavat meest, põrandal tema kõrval tiksub metronoom. Portaankorva maalil kujutatud mees näeb peeglis iseennast, ent Iivari avaluuletuses „Foto” vaatab peeglist vastu… keegi (teine). „Jaa… Sellest peeglist saigi paras nuhtlus. / Aga nii see vahel nende juurtega on.” (Lk 13.) Jah, mõeldes neist, kes elasid enne meid, oleme sunnitud alati mõtlema ka iseendast, tahame või ei.

Raamatu esimeses kolmandikus võtab Iivari lineaarsest tekstiloomise viisist välja maksimumi ja maalib nappide, ent kõnekate detailide abiga peotäie sugulaste portreesid, mida silmitsedes tulevad ilmselt igaühel silme ette omaenda sugulased. Need on üheplaanilised, mõne kindla iseloomuliku käitumisviisi, elulise detaili või veidruse kaudu välja joonistatud karakterid, mis mõjuvad ehedana ilmselt just seetõttu, et me mäletame oma esivanemaid suuresti lapsepõlves kujunenud, vahendatud ettekujutuse kaudu. Isiklikud mälestused ning sugulaste jutud mammadest ja papadest, tädidest ja onudest sulavad kokku pildiks, mis võib jääda püsima aastateks ja aastakümnetekski pärast seda, kui esivanemad on juba lahkunud ega mängi meie elus enam mingit rolli. Nad muutuvad poolmüütilisteks kujudeks, keda meenutatakse perekondlikel kokkusaamistel ning kelle nii- või naasugused kalduvused ja käitumismustrid joonistatakse igal järgmisel jutukstulemisel välja aina teravamate ja värvikamate joontega – kuni neist on saanud metafoorid.

Andra Teede tunnistab Iivari raamatut arvustades, et pidi endale lugedes pidevalt meelde tuletama, et need on autori sugulased, keda kirjeldatakse – mitte tema enda omad.^[4] Ühelt poolt võib seda võtta tunnistusena, et eesti ja soome perekondliku elu ühisjooned on palju tugevamad, kui me ehk muidu ette kujutame: soome papad ja mammad, tädid ja onud on eesti omadega üllatavalt sarnased, ehkki eeldaksime võib-olla suuremat erinevust põhjusel, et meie lähiajalukku kuulub okupatsioonikogemus, mida Soome ei ole pidanud läbi tegema. Teisest küljest aga tuleb silmas pidada, et lapse pilk sugulastele ei sõltu ilmselt kuigi palju riigikorrast, sest seda võetakse loomuliku antusena. Selle peale, mismoodi vormisid põlvkondi sõjad ja okupatsioonid, hakatakse mõtlema alles hiljem.

Kogu kõige tugevam tekst on raamatule pealkirja andnud „Meie suguvõsa mehed”, mis algab:

Meie suguvõsa mehed
ei ela kuigi kaua
kui nad juba imikuna
diivani vahele ei lämbu
kukuvad nad lapsena kaevu
või hüppavad noorest peast bussi ette
mõni läheb poob ennast üles
aga sellest ei tohi rääkida
(Lk 15.)

Tahtmatult lasksin silme eest läbi oma suguvõsa mehed, kellest mõnda ei ole ma oma silmaga üldse kunagi näinudki, aga ometi tean nende õnnetut saatust, sest sellest ju räägitakse – kui „see kõik” on möödas, siis tohib rääkida. Ajaks, kui ma ilmale tulin, olid mu vanaemad ja vanaisad juba surnud. Mõlema vanaema viis hauda haigus, vanaisad aga jäid elust ilma õnnetuse tõttu, üks hirmsam kui teine. Tulid meelde teisedki suguvõsa mehed, kes hukkusid noorelt – ikka õnnetustes, millesse mehed sattuvad, teadagi, märksa sagedamini kui naised. Mäletan aastate tagant noorte meeste haual valatud pisaraid, näen enne oma sündi valatud pisarate jälgi nendes sugulastes, kes on jäänud ilma vennast, isast või pojast. Ma ei ole tahtnud nende kurbade lugude peale enam ammugi mõelda, ent Iivarit lugedes tuli see kõik meelde.

Ilmasambast memmedest, nendest maailma kõige tugevamatest naistest, keda leidub pea igas suguvõsas, olen kahjuks ainult kuulnud, aga tean teiste kogemustest ja mälestustest, et õnneks pole see arhetüüpne naisekuju eesti suguvõsadest sugugi kadunud. Ent mäletan vanamemme, kes „nägi palju vaeva / põllul laudas poes / isegi voodis” (lk 24), aga armastust ei tulnud, vähemasti ükski ei mäleta, et oleks tulnud, küll aga tuli lausa kolmteist last. Selle memme peale mõeldes olen sageli tänanud saatust, et olen sündinud ajal, mil naine saab ise valida, kui palju lapsi ta ilmale kannab. Ma ei ole kindel, kas mälestus sellest memmest, kes mõni aeg enne surma voodiveerel istudes nutab, on minu oma või mõne teise suguvõsa naise oma, aga see ei olegi tähtis. Enne meid või meie nähes nutetud pisarad jätavad jälje niikuinii, tahad või ei.

Luulekogu teine tsükkel „Võõrad” kõneleb vägivaldse suhte ränkadest kogemustest: kuidas elada edasi siis, kui sind on teise korruse aknast välja visatud ja murtud luudega maapinnale lamama jäetud ja sa oled otsustanud, et „siiski võidelda tuleb / või surra / aga surm ei tule / kõne alla” (lk 51). Küllap võtab see tsükkel kokku paljude naiste kogemuse emotsionaalselt üles köetud meestega, kes olgu siis joomahullusest ajendatuna või mõnel muul põhjusel on naisi peksnud ja alandanud. See on pikk ja raske teekond: mõista, et kord kõige lähedasemaks ja armsamaks peetud inimene on tegelikult vägivaldne võõras, kes tuleb oma elust välja lõigata nagu pahaloomuline kasvaja, et lõpuks, kõigist valusatest emotsioonidest vabanenuna ilma sarkasmita öelda: „Aitäh / et olid minuga // aitäh / et sa enam ei ole.” (Lk 85.)

Viimane tsükkel „Omad” määratleb omadena need, keda ollakse ise oma ellu valinud: sõbrad ja lähedased inimesed, kellega on leitud vaimne ja emotsionaalne ühisosa, tekkinud usaldus jagada mõtteid ja tundeid. Omade leidmine ja äratundmine on osa vaimse tervenemise, vägivallavaba elu valimise teekonnast, mis lõpeb rahukuulutusena kõigile, kellega on seotud valusad kogemused: „rahu elavaile ja surnuile / langenuile ja leidnuile / rahu kallimaile ja võõraile / valele numbrile helistanuile.” (Lk 123.) Õnnelikul kombel kuuluvad omade hulka ka lapsed, kes ei pea kannatama vanemate läbielatud valu pärast.

Tänapäevase Eesti-Soome silla toimimise lugu on alles kirjutamata. Kindlasti on sellel oluliselt teistsugune roll kui XIX sajandi lõpul, mil eestlased alles rahvaks kujunesid ja rahvuslik kirjandus alguse sai, või ka esimese Eesti Vabariigi ajal, mil Aino Kallasest sai Eesti Kirjanike Liidu liige. Kakskeelsete luulekogude autorina kirjutatakse Iivari kindlasti Eesti-Soome sillal seisjate ajalukku, ent usutavasti osutuvad kunstiliselt kandvamateks sillataladeks tõlgete kaudu Soomes tuntud eesti autorid ning soome kirjanduse tõlkijad, kes on põhjanaabrite kunstilisi tippe vahendanud oma emakeelde.

---

^[1] Kirjanduslik teisipäev. Heidi Iivari luulekogu „Meidän suvun miehet / Meie suguvõsa mehed” esitlus. YouTube 9. IV 2024.

^[2] Heidi Iivari: minu luuletused räägivad ellujäämisest ja elurõõmust. Soome Instituut 24. IX 2021.

^[3] P. Sauter, Armastuse mustrid, kümned võimalused, tähendused. Sirp 22. X 2021.

^[4] A. Teede, Mida nendest suguvõsalugudest ikka kirjutada? Sirp 8. XI 2024.