Veiko Märka: „Ai see opaka poeesia!”.
Vabamõtleja, 2024. 64 lk.

Mis on palindroom? See on sõna, fraas või tekst, mida on (tühikuid eirates) võimalik lugeda mõlemat pidi: nii eest tahapoole kui ka tagant ettepoole. Palindroom on sümmeetriline. Ta on eripärase graafilise struktuuriga lingvistiline nähtus.

Ent sellega on väga vähe öeldud. Oluline on see, et sümmeetria avaldub palindroomis üksnes tähenduseelsel, tähtede ehk grafeemide tasandil, üksnes juhul, kui kissitame silmi ja unustame, et oskame lugeda, üksnes siis, kui vaatame teksti kui pilti. „Ai see opaka poeesia” – palindroomi keskel leidub peegelpunkt, millest lähtudes võime nentida: tõepoolest, kahe tähe kaugusel siit asuvad p, ja p’, kuue tähe kaugusel s ja s’ jne. Mõlemas otsas on a – kõik klapib. Seda struktuuri ilmestab kenasti kaardimängukuninga Märka pilt siin vaadeldava raamatu kaanel: peegelpinnast mõlemal pool paar sentimeetrit habemeni, sealt nõks edasi nina ja silmad, ülemises otsas kroon ja alumises krooni negatiiv.

Aga midagi siin siiski ei klapi, palindroomi vasteks see pilt siiski ei kõlba. Graafilisel, joonte või tähtede tasandil on kõik korrektne, aga figuratiivsel, kujutiste ja tähenduste tasandil mitte. Sest mistahes palindroom annab edasi- ja tagurpidi lugedes välja üheainsa sõna, fraasi või teksti, siin aga on kuningaid ilmselgelt kaks. Näitlikult: palindroomis „aias sadas saia”, millega Malvina Buratinole kirjatarkust õpetas, korduvad d-st edasi ümberpööratud järjekorras tähed, aga mitte sõnad.

Pisutki asjakohasem oleks võrrelda palindroomi nende optiliste illusioonidega, kus inimese portree jääb pea peale pöörates muutumatuks: joontest, mis moodustasid suu, kujunevad laubakortsud, kulmudest saavad põsesarnad ja juuksepahmakast habe. Peegelpind jääb tabamatuks, me ei saa õieti arugi, kui oleme sellest läbi astunud, nõnda nagu mõnd pikemat ja efektsemat palindroomi lugedes libiseme märkamatult üle selle keskkohast. Need seletused võivad tunduda ülearused, kuid nende eesmärk on rõhutada: säärase pildi joonistamine on raske. Ja raske on ka hea palindroomi kirjutamine.

Palindroome on eesti keeles kirjutanud teiste hulgas Ernst Enno, Hando Runnel ja Contra, puhtalt palindroomidest koosnevaid raamatuid on aga enne Märka kogumikku avaldatud üksainus: Ilmar Laabani „Eludrooge ego-ordule”. Seda arvustades avab Andres Ehin veidi laiemalt palindroomide ajalugu ja toob näiteid eri keeltest. Muu hulgas sedastab ta: „Juba muinaskultuurid maailma eri otstes on omistanud sellele sõnamänguliigile maagilisi tähendusi. [—] Mitmel pool Indias ja Aafrikas on palindroomid kuulunud nii palvete kui ka needuste koosseisu.”^[1]

Mis annab palindroomile maagilise väe? Või millest üldse keelemaagia? Jaan Unduski järgi, kes on teemaga nii teoorias kui ka praktikas süvitsi läinud, seisneb keele maagiline potentsiaal sõna läheduses visuaalsele või auditiivsele toorainele keele kui süsteemi perifeerias. „Maagiline sõna on lõhna, pildi, heli sideaine, kõiges varjuv substants.”^[2] Pärisnimede kõrval, millele Undusk peamiselt keskendub, on suur maagiline potentsiaal ilmselt ka muudel lingvistilistel nähtustel, mis keelelisest kokkuleppelisusest mingit otsa pidi välja ulatuvad, mille tähistamisvahekord pole pelgalt sümboolne, vaid kuidagi vahetum või vähemalt pealtnäha paratamatum, mis tekitavad kas indeksiaalseid referentse, nagu seda teeb onomatopoeesia ja igasugune häälikusümbolism, või ikoonilisi seoseid, nagu seda teeb muu hulgas just nimelt palindroom, mis oma sümmeetrilise struktuuri poolest meenutab teisi maagiliselt laetud artefakte (rütmimängud, kindakirjad, kõikvõimalik ornamentika).

Osa võluväest võlgneb palindroom ilmselt ka oma vaieldamatule sarnasusele mitmete looduslike struktuuride ja protsessidega. Vähe sellest, et sümmeetriat leidub mikro- ja makrotasandil laialdaselt kogu elus ja eluta looduses ning et näiteks nukleotiidide aluspaarid geenis ilmutavad tihtipeale palindroomset struktuuri ehk annavad ühes DNA-lõigus mõlemat pidi lugedes sama geneetilise lause (mida muinaskultuurid vaevalt endale teadvustasid).^[3] Kes on eales palindroomi välja mõelda püüdnud, teab, et see ei arene ühes suunas nagu loogiline lause, vaid pigem kasvab nagu taim: korraga juurest ja ladvast või hoopis keskelt kokku või lahku. Lisaks, kui tegemist on lühemat sorti palindroomidega, nagu enamik Märka raamatus, on tahtekindlast sõnaseadmisest ehk kirjanduslikust loomingust üldse problemaatiline rääkida – palindroom pigem avastatakse kui luuakse või leiutatakse. Ta on nagu maak. Või nagu maagiline seen.

Kuidas on lood siin vaadeldavate leidude palindroomilise ja poeetilise kvaliteediga? Veiko Märka (ja ka Ilmar Laabani) palindroomid on eranditult üherealised. Ühte luuletusse mahub neid Märkal paarist paarikümneni. Ridu, mis annaksid kokku täislause või omaette hoomatava kujutluspildi, on üksikuid (erinevalt Laabanist, kes just nende peale mängibki). Siiski hakkab silma suurepäraseid värsse, mida tahaksingi tsiteerida eraldi, mitte tervikteksti koosseisus: „suud embab meduus” (lk 10), „anname lellele manna” (lk 17), „sikk oli nabast sabani lokkis” (lk 31), „bukinist Iklas aasal kitsi nikub” (lk 41), „tinakuuti lendavad neli tuukanit” (lk 45) jne. Kindlasti võidaks öelda, et sääraseid ridu ei tuleks mul ülepea otsida, vaid peaksin keskenduma muljele, mida avaldab poees kui tervik. Kuid ortodoksse liifiilina^[4] pean ma sel juhul omakorda kostma, et terviktekst saabki minu jaoks olla üksainus eest taha ja tagant ette loetav sõna, lause või lugu ning et selle pilguga vaadates koosnevad Märka luuletused vähestest geniaalsetest ja suurest hulgast keskpärastest palindroomidest.

Sääraste, n-ö fraasipalindroomide puhul, mis eraldi tervikut ei moodusta, on meistril selle võrra rohkem hõlpu, et ta saab iga rea järel hinge tõmmata ja tekkinu põhjal enam-vähem kainelt otsustada, kust kandist otsimist jätkata. Paratamatus, mida kirjutajal tuleb trotsida, on siin üsna leebe, temaatiline ühtsus kergemini saavutatav.

Oleks põnevam ja stiilipuhtam, kui kogu luuletus oleks üksainus palindroom. See oleks sõge ettevõtmine, sest mõistus ei võta ja diskursus ei luba, et korraga lausutaks eeldusi ja järeldusi, et subjekt ja predikaat või impulss ja mulje tekiksid samaaegselt. Nagu kahte asja ei saa lausuda korraga (kui me just teadlikult homonüümiat ei pruugi), ei saa ju ka kirjutades pirdu kahest otsast korraga põletada. Säärane kõne on sõna otseses mõttes skisofreeniline. Aga just nimelt siin tundub mulle peituvat palindroomi väärtuse peamine kriteerium: hea palindroom on see, mis oma hullumeelsust enam-vähem edukalt varjab.

Head luulet tuntakse sageli sellest, et ta võimaldab erinevaid lugemisviise, ütleb kaude ja kujundlikult, annab aimu erinevate tähendusväravate olemasolust, mille avamine või avamata jätmine sõltub lugejast. Luule tunnusjooni otsib Ehin ka Laabani palindroomidest, pidades kõige võluvamateks just neid, „mille sürrealistlik kvaliteet on otsekohe silmanähtav”.^[5] Kahtlemata oleksid Ehinit võlunud ka paljud Märka palindroomid, mis sürrealistliku sisendusjõu poolest Laabani omadele alla ei jää. Tõstaksin esile näiteks järgmist poeesi: „suve leebe elevus / kadus uttu sudak / ise kalajalakesi / söön öös / akna taga tanka: // teades seda et / su sauna kanu asus / tee idudieet / agara sõsaraga / söövitava vati vöös” (lk 34).

Või järgmist: „suusabaas selles saabas uus / ligas ukse ees kusagil / laual / liblika kilbil / nisubool. loobusin // baasis ääsi saab / baasis alasi saab / (sepad arad Apes) / baasist ilusa tasu – litsi saab” (lk 39).

Või ka järgmist: „sa kuri paha pirukas / unes püksis küpsenu / aga tavaelu tuleava taga / ununu // kiirus su riik / muutus su tuum / lootus su tool / avatus su tava / kiitus su tiik” (lk 55).

Napid, aga efektsed on näiteks järgmine: „nurun / nurun / nurun / liha jahil / siis / aga / nurrun / nurrun / nurrun // kiizumuziik” (lk 38).

Või ka: „saku hele hukas / sees / saku tume mutukas” (lk 55).

Olgu sürrealistlik või mitte, nende ridade luuleline kvaliteet on vaieldamatu. Minu nõudmised palindroomile on aga mõnevõrra teistsugused, et mitte ütelda vastupidised. Ideaalne palindroom on minu hinnangul pigem nii-öelda realistlik, täiesti tervemõistuslik, selge ja üheselt arusaadav lause või tekst. Mida vähem reedab säärane tekst oma fantastilist, kimäärlikku loomust, seda vapustavam on avastus, et tegu on kõige keerulisemat tüüpi keelemänguga. Pikematel palindroomidel, mille sümmeetriline struktuur kohe silma ei karga, on selleks paremad eeldused. Ent kui sõnum läheb lappama, siis ainult pikkusest ei piisa. Nii näiteks on teadaolevalt pikim eestikeelne palindroom Salmo Salari „SOS”,^[6] õudne jant neljas pildis, milles on kokku 318 sõna, kuid et lugeja selle dialoogiosast vähegi sotti saaks, on autor teist samapalju sõnu kulutanud selgitavale remargile. Samalaadse saateteksti on Demetri Martin lisanud pikimale ingliskeelsele palindroomile (500 sõna), mida olen lugenud.^[7] Prantsuse keeles on pikima palindroomiga maha saanud mõistagi ületamatu keelemängur Georges Perec,^[8] see sisaldab koguni 1247 sõna, kuid, tuleb tunnistada, on võrdlemisi obskuurne.

Spetsialistid võivad mind parandada, aga intuitiivselt julgen arvata, et eesti keele fonotaktika reeglid on jämedalt võttes leebemad kui paljudes Euroopa suuremates kultuurkeeltes. Enamik häälikujärgnevusi on kasutusel mõlemat pidi. See peaks tegema eesti keelest paljulubava palindroomikeele. Kahtlemata on keelemängureil abi ka sellest, et vaba on eesti keele süntaks – lauseliikmetega võib žongleerida üpris suvaliselt.

Selle valguses tuleb tõdeda, et päris rahul ma Märka palindroomidega ei ole (ei ole ka Laabani ega Salari omadega, kui võrdlustes lõpuni minna). Liiga palju on neis higihaisu ja pliiatsi närimise puru. Ma olen veendunud, et eesti keel võimaldab sujuvamaid ja nõtkemaid mänge. Küllap AI meile seda hiljemalt varsti juba näitab. Seni aga võiks Märka värske kogu julgustada kõiki lugejaid emakeele rikkusi avastama.

 

^[1] A. Ehin, Ah Üdi embate? Mingi oig nimetab meid üha. Keel ja Kirjandus 2008, nr 11, lk 895.

^[2] J. Undusk, Maagiline müstiline keel. Tallinn, 1998, lk 82–84.

^[3] Vt nt Arne Merilai manifesti „Poeetika on geenides”. Keel ja Kirjandus 2021, nr 1–2, lk 3–10.

^[4] Liifiil – inimene, kes armastab palindroome.

^[5] A. Ehin, Ah Üdi embate? Mingi oig nimetab meid üha.

^[6] S. Salar, SOS. 0lematute raamatute antoloogia. Tartu, 2014.

^[7] D. Martin, This is a book. London, 2011, lk 84–86.

^[8] G. Perec, La clôture et autre poèmes. Pariis, 1980.