Kui habras ja ebakindel on kõik, mõtles Ormusson, ise aegamisi Toomel jalutades. Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. Aga üksainus Vene rakett keset Raekoja platsi ja kõik on vastu taevast lennanud. Sõna otseses, aga veel rohkem kujundlikus mõttes. Kogu see väikekodanlik rahulolu rahvusvahelises kultuurilaines hällimisest. Kõik. Eesotsas raekoja endaga, mille seinal nii hellalt säilitatakse Eesti NSV aegset muinsuskaitse tahvlit.

Ormusson astus mõned sammud, peatus mäe rinnakul ja vajus pingile. Ja püüdis läbi oksarägu aimata oma kodulinna piirjooni. Linna, mis oli näinud tema rahva tõuse ja langusi, ülima vaimustuse ja täielise põrmu varisemise hetki. Oli näinud teda, ahastamas elu ja kunsti suures heitluses. Ja nüüd?

Eemalt lähenes kummaline kuju. Tema kõnnak tundus hämaras veidi ebakindel, aga eks kellaaeg oli selline ja Tartu ongi kummalisi kujusid täis. Suveöö oli juba ületanud oma kõige hämarama põhja, kusagil Annelinna korrusmajade tagant võis ehk juba aimata ehapuna. Kui see sovetiaegsete paneelmajadega magala oleks siit suvise lopsakuse seest näha olnud. Talviti, kui puud ja põõsad olid raagus, paistis siit ülevalt linna piir, Ormussonile meeldis just nende kõrgelt avanevate vaadete pärast mõnel krõbekülmal hommikul Toomele jalutama tulla. Hilisõhtuti baarist tulles võis aga professorite allee liiga libe olla, siis eelistas ta pigem Baeri tänavat mööda Toometagusele jõuda. Kunagi tudengipõlves oleks Ormusson küll kord purjus peaga Kassitoome auku äärepealt lõksu jäänud, peale sula oli vastu ööd tulnud ootamatu külm ning augu põhja ja servad osaliselt liustikuks moondanud. Õnneks olid juhtunud mööda minema kaks nokastanud korporanti, kes õnnetusse sattunud daamile hea meelega abikäe ulatasid ehk ta ühe korporandi palitu abil üles tõmbasid. Kuidas selline libastumine teel Zavoodist koju üldse juhtus, seda Ormusson ei mäletanud.

Nüüd pööras Ormusson hilise kõndija pärast pea ära, pilgu Musumäe poole, et hoogsalt läheneva, ilmselgelt napsitanud meeskodanikuga silmsidet ja võima­likku, tõenäoliselt tüütut suhtlust vältida. Tal oli vaja natuke omaette istuda, mõtteid selgemaks sõeluda. Ormussoni oli jälle vallanud nii tuttav ahastus, äng elu ja kunsti vahelise heitluse keerises. Viimasel ajal tundis ta üha sagedamini ja häirivamalt, et elu kipub kunsti segama, veel hullem, et tema enda viimanegi suutlikkus neid ühendada hakkab hajuma… või ongi kõik juba lootusetult ühte sulamas, enam ei olegi võimalik vahet teha, mis on elu ja mis looming. Aga kõige­pealt oli tal vaja otsustada, kas minna koju või Antoni juurde.

Kas Anton või Mihkel, otsusta nüüd ära, kargles nähtamatu kuradike Ormussoni päevitunud õla peal, kraaksus talle kõrva. Võib-olla oli see parvest hilis­õhtul Toomele maha jäänud hakk.

Sa PEAD valima, kas mina või tema! Ormussoni silme ees kangastus Mihkli vaevatud nägu.

Tule lihtsalt tema juurest ära, tule minu juurde, anus Antoni hääl tema teises kõrvas. Kaua sa kannatad!

Aga Ormusson ei teadnud, kas ta ikka kannatas. Või kui, siis mille all ta tegelikult kannatas. Õigemini olid piinad alanud sellest päevast, kui Mihkel juhuslikult Antonist teada sai, ja kohe oli selle peale muutunud ka Anton. Äkitsi oli Ormussonist saanud nagu mänguasi, mida kaks last kiuslikult kumbki enda poole kisuvad. Kui ootamatult selgub, et teine tahab sedasama, siis muutub vana harjunud, vaat et poolunustatud lelu järsku kalliks, talumatult ihaldusväärseks. Kui aga konkurenti silmapiiril pole, teised ei taha, ei paku kann kellelegi õieti huvi. Või naine. Riik. Miks nad tahavad aina võistelda, sõdida, omada?

Ormusson tahtis rahu. Kui maailmarahust võis ainult unistada, oleks siis loome­rahugi! Kuigi, kellele on vaja luulet, kui seina taga käib sõda. Ormusson oli ju ka käinud varjevõrke punumas, annetanud viimase Loomingu honorari, aga ikka kripeldas temas kasutus, mingit hingerahu ega üha kohuva süümevaeva leevendust nendest tegevustest ei tulnud. Ainult tema eraelu banaalsus oli sõja verise kuma, kauge kaevikuleha taustal veel nõmedam. Kunagi vara­sügisel, hommikuse jooksuringi ajal pargipingi najal reit venitades oli Ormusson oma tegemata valikute vahel kõõludes toksinud higiste pöialdega telefoni isegi luuletuse, millest sai hiljem tema auhinnatud luulekogu „Kui ma oleksin aus” nimiluuletus. See algas nii:

Kui ma oleksin aus ma tunnistaksin et
kõige õnnelikum olin ma kui ma olin
hommikul ühega ja õhtul teisega
jah just nii oleksin ma tahtnud oma elu elada
käsi südamel
kui nad surnud pole siis õnnelikult tänapäevani
kui see ainult poleks välja tulnud
kui see ainult poleks välja tulnud

Mul oleks vaja hoopis ühte Artur Adsonit, oli Ormusson ühel õhtul kõrtsis endise linnakirjaniku ja auhinnatud tõlkija seltskonnas peaaegu nuuksudes välja pahvatanud, kedagi, kes võtaks kogu selle olmejama enda kaela ja laseks mul lihtsalt olla! Lihtsalt olla! Luuletaja!

Kas luule maksab pangalaenu, oleks Mihkel kohe torganud, kui tema oleks seal olnud. Antonil ei olnud alust midagi sellist öelda, praegu näis ta küll nii mõistev, kuid Ormusson aimas, et see muutuks, kui ta Antoni juurde koliks. Luuletamine ei võta palju ruumi, isegi arvutit pole rangelt võttes vaja, aga mehed ei mõista, mida kujutab endast tegelikult see pidev loomingulises seisundis viibi­mine, alaline ärevmagus ootus ja aimus vaheldumisi sünnitusvaludega, mida ei saa kunagi edasi lükata ega ära hoida, ise lõpetada, mis ajuti meenutavad hoopis surmaagooniat. Lõpuks saab loovus kõigile piinaks.

Kunst on põrgu, anne on needus, pomises Ormusson auhinnatud tõlkijale ja endisele linnakirjanikule, kuni too uut pudelit veini tellis. Või mis anne see üldse on, sundkäitumine, äkki isegi grafomaania… Neid viimaseid mõtteid ei julgenud ta ka vintis olekus välja öelda. Ormusson oli oma loomult suur kahtleja, eelkõige eneses.

Ormusson võpatas, telefon kukkus pingi ette pargitee tolmu sisse maha, kui pingi lauad vappusid korraks tema kerge keha all. Ignoreerimistaktika oli mürtsuga läbi kukkunud, maailm kõikus, ennist märgatud tundmatu oli mööda jalutamise asemel tema kõrvale istuma prantsatanud.

Veel tunnikese eest oli Ormusson istunud all-linnas veinibaaris, kuulanud Tartu valveintelligentide õhtu edenedes talle üha arusaamatumaks, veidi tüütukski muutuvat vestlust ja lasknud endale külge lüüa. Mitte küll neil kesk­ealistel kuulsustel, vahel tundus Ormussonile, et mõni neist vanadest tegijatest isegi nagu kardaks teda, kas tõesti arvab keegi elavatest klassikutest temasugust endale konku­rendiks? Võimatu, nende enesekindlus on vääramatu ja Ormussoni nad tegelikult isegi ei loe, on ehk ainult tema pilti lehes näinud, mõne arvustuse pealkirja. Naisluule, keda kotib see tundlemine. Ormusson oli tundnud, kuidas hoolimata joodud veinist või just selle pärast tuju jälle kehvaks keerab. Et mitte süngusse vajuda, oligi Ormusson olnud nõus laisalt flirtima hoopis Tartu progressiivse nooruse seas populaarsest Kivi baarist siia eksinud rõngastatud näoga noorukiga, väidetavalt mingi loodusteadusliku eriala magistrandiga, kelle nime, nagu tema erialagi, Ormusson kohe unustas. Ormussonil oli juba tekkinud ähmane idee, kuidas ta oleks tolle tüübiga filosoofilistest aruteludest päästetud. Kivi õdusasse õue põgeneda või isegi veel kaugemale, Genklubi aeda. Öösse suubuv linn oli ometi ju ilus, ilm väga soe, kesklinna sumin ja melu, lakka­matu lõbutsevate inimeste vool Küüni tänaval meenutas Ormussonile hooti ikka Lissaboni või Madridi. Aga mitte kunagi Berliini ega Pariisi.

enam ei tahagi kellelegi naha alla pugeda
kui siis ainult kellegi alla,

toksis Ormusson juba veinibaari ukse ees telefoni märkmetesse, veiniklaas vartpidi nimetissõrme ja pikkpeetri vahele surutud, vein pokaalis kirjutamise rütmis loksumas. Ma olen omadega perses, mõtles Ormusson ja surus telefoni vastu rinda. Ta tundis järsku, kui purjus ta on. Peaks koju minema. Või kuhugi.

Oi, Liilit, tere, sind ma just tahtsingi kohata, kuule, kas sa ei tahaks paneelis osaleda, me kutsume teisi naiskirjanikke ka, neid, kes on oma loomingus Tartut kujutanud, teema oleks midagi nagu… Tartu naise vaatepunktist? Kas Tartu kui linn on sinu meelest mees- või naissoost, Liilit, mis sina arvad?

Ei, karjatas Ormusson ja tiris magistranti käest. Nii, nagu ta ei tahtnud enam ühtegi tuttavat intelligenti näha, aitas talle ka projektijuhtidest, valvenaeratusega kommunikatsioonispetsialistidest ja teistest moodsatest propagandistidest. Mis siis, et nendega suhtlemine oleks olnud kasulik. Muidugi võib ta aidata neil oma projektirahasid kulutada, ta saab ju aru, kuidas need asjad käivad, aga Ormusson ei ole näitleja, isegi kloun mitte. Luuleprõmmule ei veaks temasugust ka hobustega. Ta oli elus küllalt teeselnud, et miski teda südamest huvitas, kui selle eest maksti, kuid sellega pidi nüüd igaveseks kõik olema! Ja mis talle üldse tegelikult kasulik on, kas tal on sellist kuulsust vaja? Pigem olgu pidev loominguline äng ja süüme kui alaline aktiivsus ja toksiline positiivsus. Oli selge, et luuletaja Ormussonil oli kujunenud probleem, mida tal varem ei olnud: ta ei suutnud enam üldse iseendale valetada. Ja teistele nagu ka ei viitsinud enam. Noor hundu, kes oli ennist poetessile baari ette tänavale järele kalpsanud, sirutas tema poole välgu­mihkli, pühkis pöidlaga sensuaalselt Ormussoni põselt saiapuru. Meeldivalt taktiilne tüüp, aga suveõhtu mahedas valguses tundus ta paraku veel noorem kui baari hämaruses. Projektijuht sirutas noormehe poole tutvumiseks käe, ise Ormussoni poole vaadates.

Ma ei tea, kes ta on, ütles Ormusson otse, suits pahvas projektijuhile peaaegu näkku, vapper mees ei pööranud pead kõrvale.

Ormussoni kuulus luuletus aususest läks muidu edasi nii:

tööl ma ei saanud osadest ülesannetest aru neid ma ei teinud
jäidki tegemata
välja see ei tulnud
või kui tuligi mulle ei öelnud keegi midagi
keeli ma ka eriti ei oska
kui ausalt tunnistada

Sisimas kartis Ormusson ikka veel, et ühel südaööl, kui raekoja kell lööb, muutub tema tõld tagasi kõrvitsaks, ta kaotab oma ootamatult leitud ande, oma erilised sõnad ja ainult talle omased read ning temast saab anonüümne ametnik, tuim paberimäärija, suu täis kuiva kantseliidipuru. Valetaja sündroom ei olnud teda hetkekski maha jätnud, see elas tema sees edasi nagu krooniline haigus, halvimatel hetkedel uskus ta ikka end andetu olevat, pidas klaviatuuri alt ekraanile ilmuvat maitsetuks sõnasalatiks, sisutuks ilukõneks.

Ma ei oska, ma pole see, kelleks te mind peate, ma pole seda väärt!

Parimatel päevadel seevastu ei julgenud ta mõne oma tekstiga ühte ruumigi jääda, viis arvuti kööki, keeras käteräti sisse, pani ukse vahelt kinni ja värises erutusest ja hirmust iseenda ees, selle poeesiat purskava olendi ees, kelle ta oli avastanud endas elavat.

Mihklil küll Ormussoni ja tema loomingu ees sellist aukartust ei olnud.

Miks nad kõigepealt tahavad mind ja siis tahavad, et ma oleksin keegi teine. Miks?

Mis pask see on? Ormusson kergitas padjalt oma tuikavat pead ja kissitas silmi, Mihkel toppis mingit paberitükki talle näo ette. Suitsu oleks küll võinud eile tegemata jätta, oli tol hommikul olnud esimene mõte, mis läbi peavalu tungis.

Palun, kas sa saaksid vett tuua?

Enne selgita, mis soig see on?

Luuletus.

Ormusson tundis ära veinibaari salvrätiku, ilmselt oli see tal lahti riietudes taskust voodi ette põrandale kukkunud.

Loe ette!

Unine Ormusson lugeski poolihääli, suu oli kuiv:

ükskord ta võttis mu auto peale
mõtlesin kas ajab kohe käe masinasse
ei
ma viskan sind koju ära
mis neil kõigil viga on raisk

Mis sul endal viga on? Ütle palun, mis kurat sind kiusab, et sa mulle niimoodi teed? Miks just minu naine selline peab olema, ah? Mida ma sulle teinud olen?

Mida, mõtles Ormusson. Palun too vett!

Mihkel vaatas talle raevunult otsa, kuigi tema pilgust kumas läbi ka ahastust ja isegi nagu mingisugune kaastundekübe. Mees viskas paberi luuletusega Ormussoni ripsmetušiga määrdunud näo poole, aga see liugles kiuslikult voodi ette põrandale. Mihkel kägardas selle koos vaarikapunase rinnahoidjaga pihku ja viskas uuesti, Ormusson pani silmad kinni ja kuulis, kuidas Mihkli sammud läksid köögi poole, kapiuks kõlksus, kraan keerati lahti.

Kuule, too üks ibuprofeen ka. Palun. Ei, too kaks.

Sõbrad naeravad mu üle, saad sa aru sellest. See, millest sa kirjutad… Nad arvavad, et see oled sina ise… et sa oledki selline.

Mihkel ajab jama, ükski progeja ei loe luulet, nemad loevad ainult koodi, mõtles Ormusson läbi meelekohtades pitsitava pinge.

Ormusson neelatas, osa tabletist jäi suhu sulama ja ta ei suutnud kogu kibedust alla loputada. Ta haaras mehe klaasi hoidvast käest.

Tule siia. Palun! Mul on kole pohmell.

Mihkel jäi hetkeks kõhklema, pani siiski klaasi öökapile ja tõmbas särgi üle pea.

See on sulle paras, tead seda, pomises ta veel, enne kui ennast tekiserva alla ja käe üle Ormussoni libistas.

Jah, mõtles Ormusson ja sulges silmad. Ma olengi selline.

Maarja, Pauluse ja katoliku kiriku kellad lõid peaaegu korraga, aknad olid lahti, see oli üks soojadest pühapäevahommikutest.

Ormussonile meenus üks poiss, kes oli ta kunagi ülikooli ajal Vennaskonna kontserdilt üles korjanud, Ormussonil ei olnud tol suvel Tartus kusagil ööbida, buss läks alles hommikul.

Kas sa ei tahaks pattu teha, oli too poiss äreval sosinal küsinud peale seda, kui nad olid tükk aega kusagil Ülejõe kandis, Peetri kirikust edasi, poisi toas kušetil nihelenud, vaikselt, et poisi vanemaid mitte äratada, süütu Ormusson poissi mõõdukalt tõrjudes, nii viisakalt, kui suutis, tema kohmakaid lähenemiskatseid enese üllatuseks ka nautides, samas oleks hirmsasti magada ka tahtnud. Varahommikul võttis poiss isa garaažist Žiguli ja viis ta bussijaama. Patt, mis kuradi patt? Mis pagana süü?

Need ajad oli Ormusson enda jaoks paberil klaariks mõelnud:

oleksin tulevikku ette näinud
oleksin kohe kõigi nende poistega maganud kellega oleksin tahtnud
ja peaaegu kõigi nendega kes minuga oleksid tahtnud
ei ikka kõigiga

Pole ime, et Mihkel teda korraga nii armastas (või mis see õieti oli) kui ka lootu­setult vihkas.

Sinu lävepakk on madal, Liilit, katkestas Ormussoni kõrvale istunud tundmatu vaikuse.

Ormusson võpatas, ta polnud tegelikult harjunud, et teda eesnime pidi kutsuti.

Sa tunned liiga kergesti kurbust, sa lased absoluutselt kõik endast läbi, ka teiste kurbuse, et siis sellest midagi teha, valust ilu, nõrkusest jõu, piinlikust uhke. Häbist võimu.

Ormusson vaikis hetke rabatult. Kes see on?

Ma olen sinu lugeja.

Ma ei juurdle selle üle, ma lihtsalt kirjutan. Võib-olla on asi selles, et ma lasen kõigil vabalt sisse-välja käia. Võib-olla ma peaksin piiri tõmbama.

Piiri kuhu? Minu meelest oled sa piirideta kunstnik.

Kunsti ja elu vahele.

Kas see pole üks ja seesama?

Nagu seks on armastus? Ormusson asetas kukla pargipingi kumerale seljatoele ja silmitses läbi puulatvade taevast, mis oli hakanud aeglaselt heledamaks muutuma, läbi Toome põlispuude latvade oli veel aimata tähti. Talle tuli meelde, kuidas Mihkel oli soovitanud tal hakata antidepressante võtma.

Et sul kergem oleks.

Mul või sul?

Ormusson ei tahtnud kergemat elu. Mis elu see oleks ja mida ta kerge eluga peale hakkaks? Ormusson aimas, et tema ei suudaks luua, kui elu raskus libiseks lihtsalt mööda teda alla, kui elamise valu enam sisse ei pääseks. Valu on parem kui tuimus.

Ormusson tundis ennast korraga täiesti kainena. Kui ta otsustaks nüüd ikkagi Antoni juurde minna, võiks isegi elektritõuksi võtta. Või ratta, Näituse tänaval on üks rattaringluse punkt.

Kumma sa valid, Liilit?

Ormusson ehmatas jälle. Kust too mees tema eraelulisi valikuid teadis? Suvaline lugeja. Ormusson ei olnud pihtija tüüp, polnud tal eriti lähedasi sõbrannasidki, kellele sedalaadi asju kurta, ja nendegagi, kes olid, eelistas ta jagada pigem raamatuid ja filme kui klatši. Teiseks, isegi Mihkel kutsus teda Ormussoniks, rohkem küll lillekeseks, kui ta just vihane ei olnud, mida Mihkel viimasel ajal enamasti oli. Polnud ka ime.

Kas see verbaalne kiimlemine ongi kunst, lajatas Mihkel. Mingi uussiirus? Kuidas see Mihklit puudutas, ei saanud Ormusson aru.

Puulehed liikusid tõusvas tuules ja järsku sädeles Ormussonis taipamine kui hommikupäikese esimene valguskiir. Tema valik pole kahe inimese vahel, valik pole piina ja igavuse vahel, valik seisneb milleski muus… Tal pole valikut! Kui ta tahab olla… Ormusson. Tõeline Ormusson, tema ise, luuletaja Ormusson. Mis siis, et luule on sõjas kasutu, ikkagi, tal on midagi, tal on vastutus ja see polegi tema valida, see on tema enda vastutus, tema oma, raisk! Ormusson oleks tahtnud häälega oiata, koha peal üles-alla hüpata, aga võõras istus ikka tema kõrval.

Tahaksin seista Emajões nagu naishiid, jalad pahkluudeni suvelgi jahedas vees ja lasta jõel oma jalge vahelt läbi voolata. Mitte nagu Kalevipoeg, kes rapsib sihitult ringi ja laseb lõpuks oma jalad läbi raiuda. Ormusson muidugi ei öelnud seda ennast lugejana tutvustanule välja.

Sina vist armastad kogu aeg, küsis lugeja, kes oli veidi aega vait olnud ja kelles Ormusson oli hakanud kahtlustama hoopis kriitikut. Aga ütle, mida sa vihkad?

Armastuse vastand ei ole vihkamine, armastuse vastand on tuimus. Ma ei tea, mida ma vihkan… Hirmu. Viimasel ajal ma tunnen hirmu. Ja see hirm teeb mind tuimaks. See on nagu mingi kinnine ring, nagu madu, kes sööb omaenda saba. Vahel ma olen nagu ussi vana nahk tee peal tolmus.

Kas sulle ei tundu, et see on irooniline, et oma luules…

Ma jälestan irooniat! katkestas Ormusson võõra poole lause pealt. Ma olen poetess, ma ei ole mingi Emajõe Ateena tänapäevane idioot, kes tegeleb vaid enda väikeste asjadega ega võta seisukohta maailma suhtes.

Ormussoni silme ette kerkisid jälle teda päevi kummitanud pildid hingamis­aparaadiga lastest ja muserdunud emadest pommitatud haigla ees tänaval, siis projektijuhi elevil nägu, Antoni Eesti kunsti klassikute teoste põhjal maalitud lipsude kollektsioon, Konrad Mäe Pühajärv siidil helklemas… Ormusson kargas püsti ja võõra hüüdest välja tegemata sammus aeglaselt mööda kunagi Krause planeeritud rada nagu sipelgas mööda tassiäärt. Idioot, mõtles ta, aga mitte südametäiega, milline idioot ma olen olnud. Ormusson tundis järsku tohutut kurbust ja vabanemist korraga.

Meie sinuga võiksime küll lapse saada, oli Anton pakkunud. Temal oli kõik olemas, advokatuuri liikme staatus, büroo osalus, maksujõuline klientuur. Last veel polnud, nainegi ainult poolenisti.

Sellisesse maailma veel kedagi juurde kutsuda on vastutustundetu, oli Ormusson vastanud, jälle liiga otsekohene, jälle muutus kõik imelikuks, igaühega muutub.

Antonil oli büroos üks Villem Ormissoni maal, Tartu vaade, Emajõe-äärne enne sõda. Midagi selles oli Ormussoni liigutanud, kui ta seda esimest korda nägi, selles oli millegi valusa eelaimus, endaks jäämise hind, kaduviku toonid Emajõe vees, Tartu taeva peegelduses. Anton küsis nende suguluse kohta, nõme nali, üks täht muudab kõik. Milleks naljad, üha uued küsimused ja nõudmised, kas kellegagi ei saa olla lihtsalt vaikuses? Elada oma tões, olgugi su pind habras, maailm kummuli.

 

Ormusson ei käinud siis veel koolis, kui kord suvel oli teda kodu juures hirmu­tanud madalalt üle põllu lennanud väetiselennuk. Tüdruk mängis põllu ääres kivihunnikus, meisterdas oksaraagudest ja vahulilledest nukke, värviliste peade ja kangete kehadega, kui äkiline mürin pea kohal teda ehmatas. Selle asemel, et sinnasamasse kivide vahele varju pugeda, pistis ta mööda põllu äärt jooksma, ta mäletab siiamaani, kuidas rohekate, alles küpsevate viljapeade vaipa tema all kattis nagu suure linnu vari ja see vari liikus temaga üha kaasa, võttis ta oma vangi. Võib-olla oli see juhus, hirmu suured silmad, võib-olla tegi lennuki­juht lihtsalt nalja. Ühel hetkel taipas väike Liilit tiivulise jälitaja eest põllu äärde võsasse põigata, kuigi tuli ronida üle terava servaga põllukivide hunniku, kahlata läbi osjade ja nõgeste, kuni lõpuks jäi ta säärtpidi roostes okastraati kinni ja kukkus. Veri nõrgus samblasse, NEED ei olnud kaitsetõkked, SEE ei olnud pommi­lennuk, see oli vaid üks vana võssa kasvanud karjamaa, sotsialistliku põllu­majanduse produkt. Arm Ormussoni säärel on suviti siiani märgatav, peenike valge joon, mis kunagi ei päevitu.

 

Kirikutornid Sellekese fotodel olid kui luukered, valgus paistis läbi torni skeleti.

Oh, ma vaene Tarto liin!, pomises Ormusson tõtlikul sammul toomkiriku varemetest möödudes, suveetenduse kola oli juba maha võetud, Kristjan Jaak paistis jälle punastest tellistest piilarite vahelt siiapoole kätte nagu ikka, poeedi sihvakas kuju oli öiti välja valgustatud.

Toome vanade puude kohal rullus aeglaselt helkivaid pilvi, tähti ei paistnud enam, üle linna oleks nagu tõmmatud pehmet, kaitsvat tekki. Ormusson ronis esimese luuletaja monumendi kivist alusele, keris end kõvale pinnale, Kristjan Jaagu pikkade säärte kõrvale kokku nagu kunagi samblasesse lohku kokku kuhjatud põllukivide vahel.

Pane kõik välja, mis sul on, kunagi ei tea, millal surm tuleb. Seni teed seda, mida sa pead, sosistas Ormusson, pani pea Petersoni pronksist saapale, sikutas taskust telefoni ja toksis sinna:

suletud taeva all jäid meie silmad suletuks
suletud taeva all ei kuule
suletud taevas suletud südamed
miks me ei näinud oma taevast kaugemale

andku teie lapsed meie lastele andeks et me ei näinud oma suletud taevast kaugemale
meile ärge andestage enam
me peame omad asjad nüüd korda saama
iseendaga ja jumalaga kui ta on

Ormusson peatus hetkeks, vaatas küsivalt igavesti nooreks jäänud luuletaja poole üles ja lisas veel kaks rida:

see võtab eluaja
see võtab nüüd terve meie elu