$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Betti Alver Mõtisklen teemal, kuidas minust, 2018. aasta riikliku teaduspreemia nominendist, saab mõne kuu pärast koondatud humanitaarteadlane. Tõsi, koondamisteadet pole seni veel kätte antud, aga küll see tuleb, sest palju muid võimalusi kui koondamised ja osalise koormusega töö pole Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadlastele jäänud. Juhtkonna koosolekutel nimetatav puudujääva palgaraha hulk kasvab nädalatega ja on sadades tuhandetes. Kuidas selline olukord tekkis, küsivad nüüd need, kes meie teaduspoliitika ja teaduse rahastamise põhimõtetega kursis pole. Kahtlen, kas sellised pikemaks perioodiks mõeldud põhimõtted üldse eksisteerivad, sest Eestis on komme umbes…
Hommikul paistis vahelduseks päike, aga nüüd, keskpäeval, on taevas jälle hall. Sellest hoolimata sõidame õhtul Pärnusse, et homme võidu Ruhnu poole purjetada. Aitab kodus kolletamisest, meri ootab! Lugesin täna lehest, et reisikihk pidi olema geneetiline — seda põhjustavat geen DRD4-7R, mida seostatakse üleliigse dopamiiniga kehas ning inimese kalduvusega võtta rohkem riske, avastada uusi paiku, katsetada võõraid toite, ideid, uusi suhteid ja isegi narkootikume. Olen lapsest saadik tahtnud kahte asja: näha võõraid maid ja maitsta huvitavaid toite. Kas langevarjuhüpped, mägimatkad ja purjetamine näitavad kalduvust rohkem riskida, ei oska ma öelda. Päris tavalised need tegevused ju pole. Nii et asi on geenides!…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.