$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Me jäime kahekesi lukku allveelaeva sel hetkel, sulgus linna ümber kui blokaad. Me kajut väikene ja pead on ühes laega. Ei kosta siia kahurite kanonaad. Me kümned aastad elu, seiklusi ja retki said nädalateks ühte ruumi suletud ja teispool seina vaikselt hõljum settis ning kalad näisid üsna muretud. Ei teadnud, veel kas pinnal mõni paat on või kehtib juba maailmakord uus. Meil infot andis vaid illuminaator, sest periskoop ei olnud lubatud. Meil elu tuksus ainult armastusel ja sellel, mida võimaldas kambüüs. Käib laevamootor rukkipiiritusel, kuid see ei ole üldse minu süü. Ma teadsin ammu, peagi saabub tärmin, sa pikendust ju…
Teekond oli pikk ja huvitav. Igas suuremas asulas ja ristteel liitus mõni auto, bensiinijaamades ja kaubanduskeskuste juures tehti peatusi, täiendati varusid ja tutvuti. Omasoo teeotsast sõideti esimese hooga koguni mööda, ja et hilisemad tulijad ära ei eksiks, murdis Lembit pihlakalt oksa, torkas kraavipervele ja pistis selle otsa energiajoogipurgi. Õnneks oli Elmar eelmisel nädalal valda helistanud, kärkinud ja meelitanud ning pikk, künklik ja käänuline metsarada oli teehöövliga üle käidud. Teehöövel ise oli ennast miskipärast talu juurde võpsikusse parkinud. „Huvitav, kas jäi kinni või väsis lihtsalt ära?” mühatas Elmar naatidesse mattunud hoovi keerates. „Olemegi kohal!” „Issand jumal!” ahhetas Mare. „Ma…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.