$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 1
$submenu_direction: horizontal
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 1
$submenu_direction: vertical

Aliis Aalmann

  • Poistega ei mängi

    Aliis Aalmann

    Tegelikult oskasid tüdrukud ka mängida. Väga hästi oskasid. Nad suutsid igast paigast teha kodu. Ehtisid kohad laudlinade ja linikutega. Sidusid paelad dekoratsiooniks. Tõmbasid nöörid üle hoovi ja riputasid pluusid ja sokid näpitsatega üles. Nad oskasid leida südame ja panna selle tuksuma. Mõned neist tahtsid olla päästjad, nagu inglid või jumalaema, et veenda poisse naasma koju, naasma argise juurde, sest oli vaja isa või venda või hoopis armsamat. Või koera, kes tuleks oma puretud sabaga pulmast tagasi. Nad tahtsid veenda poisse unustama relvad ja tagaajamised ja rõõmu verepiiskadest. Nad hoidsid käed avali ja silmad selged.

  • Mina ei käinud siis veel koolis
    Foto: Gabriela Urm

    Mina ei käinud siis veel koolis

    Aliis Aalmann

    Mina ei käinud siis veel koolis. Siis, kui linnud kogusid tuuled tiibadesse ja tõusid sügise hakul lendu. Kallutasin pea kuklasse ja lugesin üle hanede kõhualused ning hommikul ärkasin naabrikuke lauluga, et minna vaatama, kas hallad on maas. Olidki. Kirme kattis muru ja koerte porised jäljed. Kirme oli laotanud ennast peenardele, kus suvel olid kasvanud tulbid ja priimulad. Vanaema oli rääkinud küll, et luikede minekuga tuleb ka lumi, aga meie tiigil olid luiged endiselt ja mina lund ei oodanud. Ootasin kooli minemist. Ootasin, et kui kasvan veidike pikemaks, nii et ulatun üle aia naabrite poole vaatama, ilma et peaks kikivarvule tõusma,…

Looming