Alvar Loog

    Kaarel B. Väljamäe: „Kohvi kõrvale”. „Verb”, 2015. 64 lk.   Alustan tsitaadiga, et seda siis parafraseerida. Kaarel B. Väljamäe kirjutab oma kolmandas luulekogus veebruari kohta: „Imelik kuu. Tal pole midagi öelda, mis õieti meelde jääks” (lk. 25). Mul on sama mure Väljamäe enda ja tema luuleraamatuga. Väljamäe on imelik, omamoodi tabamatu autor; lugesin tema värsket kogu mitu korda, aga meelde ei jäänud sealt peaaegu midagi. Meeldejäävus on kalendrikuu hindamiseks mõistagi natuke juhuslik ja kõrvaline kriteerium. Samuti ei tundu see eriti pädev luulekogu üle otsustamisel — kui pole just üheselt selge, et meeldejäänu kvantiteet on tinglikult võrdsustatud kogetu kvaliteediga….

    Indrek Hirv: „Kassitoome. Luuletusi aastast 2012—2015”. „Ilmamaa”, Tartu, 2015. 71 lk.   Olen Indrek Hirve luuletusi lugenud nüüdseks juba ligemale veerand sajandit, imetlenud nende väljenduslikku nõtkust ja vormilist väljapeetust. Kuid Hirve enesega (nagu ma seda lugejana mõistan) on mul õnnestunud tekstide kaudu esmakordselt kohtuda alles tema viimastes kogudes. Indrek Hirve eelmise sajandi paaril viimasel kümnendil kirjutatud klassikalise vormiga kõrgstiilis silprõhulised riimluuletused olid kogu oma kõlarikkuse ja vormitäiuse juures (ning otsapidi ilmselt ka sellest tingitult) natuke liiga masinlikud ja maneerlikud. Noor Hirv kujutas enese isiku ja loominguga pikka aega modernistliku luule ja luuletaja täiuslikku kehastust: ta oli tugeva füüsilise…

    Kelly Turk: „Reaalne elu”. „Värske Rõhk”, 2014. 76 lk.   Kelly Turgi debüütluulekogu pealkiri sobiks oma pretensioonilt rohkem mõne tegelikkuse tõetruu vahendamise illusiooniga kaubitseva meediaväljaande reklaamlauseks kui ilukirjandusteose pealkirjaks. Kuid „Reaalse elu” tekstid kannavad tiitlis sisalduva lubaduse päris hästi välja: noore luuletaja esikraamat on samavõrd kroonika kui kirjandus. Ligemale veerandsajast luuletusest koosneva „Reaalse elu” tuumiku moodustavad antropoloogilised lühiportreed stereotüüpsetest isikutest, kelles meie kaasaeg ilmekalt vastu peegeldub. Žanrimääratluselt võiks neid tekste pidada vabavärsis kirjutatud följetonideks. Turgi autorihoiakut defineerib kulturoloogi kliinilist täpsust taotlev pilk, tema kirjanduslikus käekirjas on stenografisti kiretust, tekstide trükitindis ei leidu peaaegu üldse autori enese südameverd. Turgi…

    „Olematute raamatute antoloogia”. [16+1 raamatut]. Koostaja Kiwa. „;paranoia”, 2014.   „Olematute raamatute antoloogia­­le” — kui selline oma nime väärival kujul ka tegelikult eksisteeriks — oleks lihtne arvustust kirjutada. Sest see tekst oleks negatiiv, mis räägiks oma olematu objekti asemel kas rohkem või vähem varjatud moel hoopis selle mõttelisest vastandist — ehk olemasolevatest raamatutest, peegeldaks arvustaja suhet nendega. Teisalt puudutab olematute raamatute (nagu ükskõik milliste olematute asjade või asjaolude) temaatika otseselt kõigist modaalsustest kõige magusamat: võimalikkust, mis asub teadvust võrgutava kiusatusena kuskil olemise ja olematuse vahelisel eikellegimaal. Seega võiks jäljetult ja jäägitult kaduma läinud, kirjutamata jäänud, kirjutamata jäävate või…

    „Lutsuvad kivid. Kirjanikud muusikas”. CD koostaja Aapo Ilves. Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2013.   Poole sajandi eest lahutas moodne kirjandusteadus teadupärast teose autorist — mitte küll tema isikukoodist, aga südameverest siiski. Sestsaadik on teoreetilist korrektsust tagaajav retseptsioon püüdnud oma praktikas jälgida, et teose vastuvõtmist ei lihtsustaks ega raskendaks tema autori füüsiline isik või biograafia, et liha ei oleks sõnal ees. Selleks, et nautida ning hinnata kirjandusteost objektiivselt, et näha teda tema endana, vajab teos enda ümber kliinilist semantilist puhtust. Autori vari teksti pinnal toimib mürana sidekanalis — see võib olla tähenduslik müra, kuid teksti suhtes on see…