Andres Herkel

      *   SÕNA SÖÖSTAB VERRE, tabab tabamatus kerguses südamelööke, meelekohad meloodiliselt vasardavad, veri vemmeldab verd, paus pausi ja vemmalvärss vemmalvärssi. Sõna sööstab verre, sest viimase hingetõmbeni on veel paljugi ütelda, vemmalvärsist verega kirjutatud vanneteni. Ja vat meitel vemmeldatakse seni, kuni mõttekriipsudki kahest otsast lõkendama löövad — kirjuta see üles, nüüd kirjuta ülesse!     HOMMIKUVALGE   Sadu laulis vihmaveetorusid mööda, lõpuks mõranes hääl, viimased tilgad ei kostnudki enam, sest sääl tuli too hommikuvalge naine ja ütles, et enne lõppu on tarvis koguda ilma- ning silmavett,   kastegi kuluvat ära ja eriti hommikuvalge piim.   Ah pärast? Pärast…

Sõnajalg   Meil jalus sõnajalgu on ja verbijuuri, neid rutjub tald ja tihti tasakaal on ohus, kui püüad idandada lausungeist kultuuri, võid jääda põlu alla roostekarva rohus.   Võid jääda põllu alla väetise või väena, et pigem palendada pinnasest poeese, sest kandes sõnajuuri nähtamatu käena, nad ise moodustavad tabamatuid teese.   Kui peitud huumusena sõnajalajuurde, saad tunda isetut ja lakkamatut hoovust, kood kangast mõttelõngast raamatusse suurde, et kiita jumalaid ja jumalikku loovust.     Närvivabrik   Kui mind öö ei rõhu, siis mind rõhub päev, ja iga päev ma näen, et tunderõhk on tõhus ning raske rahutusekoorem jälle ripub õhus….