Andres Langemets

    Heino Kiige mälestustesarja esimeses osas „Kuresaapad. Põnnipõlve mälestusi” (2002) on peatükk „Nurgas”, mida olen varemgi maininud oma arvustuses kahe Kiige mälestusteraamatu kohta („Looming” 2004, nr. 11), aga seekord tahaks tsiteerida pikemalt. Sest selles episoodis, omamoodi kujundis, on mingi kvintessents Heino Kiige kogu iseloomu, kirjandusliku tegevuse ja olemuse kohta. „Ma ei taha üldse paha poiss olla ja ega ma mingit tegu paha pärast ei teegi. Lihtsalt teen, mis parasjagu tegemiseks tuleb. Mõnikord selle tegemise järel isa ütleb lühidalt: „Poiss, nurka.” Ta ei kärata ega seleta. Ise pead seisma ja mõtlema, mis tegelikult viltu läks. Pärast ema vahel aitab mõelda,…