Andrus Kasemaa

Joanna Ellmann: „Kõrbest”. „Omailm”, 2018. 85 lk. Joanna Ellmann on üllitanud oma kuuenda luuleteose, kui nüüd täpsem olla, siis proosapoeemi, ja saanud hakkama millegi päris huvitavaga. Vikipeedias on öeldud, et Ellmann kirjutab sümbolistlikku, müstilise varjundiga luulet. Ühes 2015. aasta „Värske Rõhu” inter­vjuus sõnastab ta oma luulenägemuse niimoodi: „Ma nimetan seda endasse ja maailma uskuvaks luuleks, müstiliseks, kohati alateadvuse tajudel mängivaks. Religioossus ja usk on minu jaoks kaks täiesti erinevat mõistet, ma olen spirituaalne küll ja kindlasti usklik, aga sama kindel on ka see, et ma pole religioosne. Kirjutamisprotsess on mulle ühelt poolt meditatsioon ja teiselt poolt rännak teistesse maailmadesse.” Seda…

Fagira D. Morti: „Pöörane kiskjaloom”. „Tuum”, 2018. 96 lk. Fagira D. Morti on see kuulus ajakirjanik, kes 2011. aastal julges teleekraanil välja öelda, et väikese peenisega mehed jätab ta hea meelega maha, et tema pole see, keda pikkus ei huvita, vastupidi. Fagira on kirglik poetess, eesti luule bravuuritar. Ja Fagira D. Morti luuleraamat, ka see uus, pole õieti luuleraamat, vaid pigem baarikapp. Väikeste üllatustega. Muidugi, juba tuttava maiguga luulepokaalid (luuletus, nimelt, kes ei tea, on Fagiral tihti pokaalikujuline), aga ka midagi uut. Nii et kohtumine Fagira D. Mortiga ei olnud vaid nostalgiline mekutamine pitsi või pokaali taga, kuigi oli ka…

Vikipeedia eksib Ma olen raamatuvaras mitte kirjanik Mu esimene raamat ma varastasin selle Me olime nii vaesed me raamaturiiul oli nii väike tahtsin veel lugeda Peale seda sain vere maitse suhu kondi hambusse ütlesid sina mulle suuri ja pakse asju vedasin selja taga või püksis välja lugesin põnevusega kõike lõikasin turvaniite välja Peale seda varastasin veel palju raamatuid aastaid Enne kui hakkasin ise kirjutama * suudle mind nii pikalt nagu sõidaks liftiga maailma kõige kõrgema torni otsa suudle mind niikaua kui kestab mahleri 10. sümfoonia palun (rahvas palub korrata) ja suudle mind nii pikalt kui metsad kasvavad tagasi mahasaetute asemele…

        Jüri Kolk: „Kuu ja kirves”. „Kingitud Hobune”, 2017. 52 lk.   [—] armastusest on kirjutatud on juba kirjutatud liiga palju kõigi sajandite jooksul paar üksikut õnnestumist nii enam-vähem [—] armastus on kirjeldatud vähemalt luule võimalused on                                              ammendatud   kirjutada kahekümne esimesel sajandil                                                   armastusest on erakordselt vapper või südantlõhestavalt loll (Lk 39.)   Selle arvustuse pealkirigi on laenatud Kolgilt. Kogus „Kuu ja kirves” on üks kaunis pildike, mille sisuks on armastajate kaugus ja ööbikulaul, mida nad vististi mõlemad kuulevad. Ühel akna taga üks ööbik, teisel teine. Ja kuidas nende mõlema ööbikud laulavad samas rütmis, teevad…

        Lauri Kaldoja: „Vessel”. Lauri Kaldoja & Q-Damm, 2017. 88 lk.   Mõistatusliku pealkirja taga peitub noore näitleja ja luuletaja teine luuleraamat. Esimene luulekogu, kes mäletab veel, „Panoptikum”, ilmus 2015. aastal ja arvustaja Ann Viisileht kirjutas siis, et tema meelest on Lauri Kaldoja luulekeelel mõndagi ühist Kristjan Haljaku luulega. „Mõlemad teosed jäävad nn peavoolust natuke väljapoole. Mõlemale on omane mingisugune punktitu peatusteta palavikuline edasijooksmine ühest tähendusest teise.”[1] Nagu Haljakul, koosneb ka Kaldoja luule fragmentidest, seal on meeldejäävaid poeetilisi lõike, nagu „nahk kerib nahka kui kruvi” või „luustik ongi rööbastee su suguvõsa sisse” või „sündides jäid lukku sinu…

    Kristjan Haljak: „Uus inimene”.„Tuum”, 2017. 112 lk. Kristjan Haljak pole enam tundmatu nimi eesti kirjandusmaailmas. Noor prantsuse keele õpetaja ja tõlkija, andnud välja juba kolm luulekogu. Debüüt „Värske Rõhu” tiiva alt, kuulub nüüd ka samanimelise kirjandusajakirja kolleegiumi. Prantsuse kirjanduse doktorant. Doktoritöö teema „Jaan Oks ja Lautréamont: luulekeele revolutsioon ja üleastuv-tume kirjandus”. Tõlkinud Charles Baudelaire’i „Kunstlikud paradiisid” (2014). Niipalju faktidest. Jaan Oks kummitab ka käesolevas luuleraamatus, äratuntavalt küll vaid ühes luuletuses, aga prantsuse dekandentliku tumeluule tumedus heljub terve selle luulekogu kohal. Õigupoolest on Kristjan Haljaku „Uus inimene” järg tema eelmisele luulekogule „Conceptio immaculata” (2017, „Vihmakass ja Kakerdaja”). Teemad on samad. Hoog on…

        Piret Bristol: „Muutmissõnad”. „Ilmamaa”, 2017. 74 lk.   Lugesin „Muutmissõnad” tähelepanelikult läbi — lootuses ehk, et need mindki muudavad. Püüdsin astuda samm-sammult Bristoli sõnade kannul. Enamasti viis teekond läbi Tartu, läbi Piret Bristoli enda elumaastike. Bristol ongi viljakas Tartu poetess ja proosakirjanik, olnud Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees. Väga tugeva Tartu kohamõjuga, seda on ka siinses, tema üheksandas luulekogus tunda. Äratuntav on Raekoja plats, Jaamamõisa, kino „Illusioon”, „Lõbusa Ränduri” trahter. Kohti, äratuntavat võiks tegelikult rohkemgi olla, oleks kergem matkata läbi selle Bristoli reaalsuse. Praegu on küll tunne, et tegelikkus, millest ta jutustab, jääb luuletaja enda omaks….