Andrus Kivirähk

Hiljaaegu anti kordustrükina välja Mihhail Zoštšenko „Maga kiiremini” ning Ilfi ja Petrovi „Õilis isik”. Esimest olin ma muidugi varem lugenud, teist millegipärast mitte, ehkki tõenäoliselt oli seegi mul vanematekodus olemas, nagu kõik „Loomingu Raamatukogu” aastakäigud. Aga kus sa siis kapist kõike üles leiad! Nüüd loomulikult lugesin. Raamat on õhuke, ainult 80 lehekülge ja mul oli kogu aeg selline tunne nagu Vene ajal martsipanikujukest süües – kohutavalt maitseb, aga lihtsalt ei raatsi kiiresti süüa, sest mine tea, millal jälle saab! Nii ma siis näksisingi oma tillukest martsipanist oravat või jänest kild killu haaval ja jätkus mitmeks nädalaks. Ilfi ja Petroviga see nipp…

Mina olen kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi lugenud. Kõik! Ja mitu korda! See on suur õnn, et eesti rahval selline varandus olemas on, ehkki ega kõik ei oska seda hinnata. Vahel ma kohe imestan inimeste rumalust ja tühisust. Enesel pole veel pooledki „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, aga tema paneb mütsi pähe ja läheb õue! Läheb tööle! Või kinno või seenele või kosja või mina ka ei tea, kus nad kõik käivad. Vahel aknast vaatan — muudkui kõnnivad! Ma tahaksin neilt küsida: kas teil tõesti on kõik „Loomingu Raamatukogud” läbi loetud, et teil on aega sedasi ringi patseerida? Mina ei usu, et…

  Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult. Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel harva tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse. Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette. Vana Säga ootab: kannatlikult, igapäevastest pettumustest tuim. Kui palju päevi on ta juba siin sedaviisi istumas käinud? Kes seda mäletab! Ammu oleks aeg…

    Mihkel Mutt: „Kooparahvas läheb ajalukku”. „Fabian”, 2012. 462 lk. Mihkel Mutt tuli mõni aeg tagasi lagedale teooriaga, mille järgi iga kirjaniku elus on 10—15-aastane periood, mil ta on n.-ö. tipus. See on siis aeg, mil kõik teda loevad ja temast räägivad. Kirjaniku elu ise kestab muidugi sootuks kauem kui 10—15 aastat ja loomulikult ei istu kirjanik ka edaspidi, käed rüpes, ikka on tal midagi valmimas ja midagi pooleli, aga nii suurt ühiskondlikku resonantsi kui varem tema hilisemad teosed enam ei tekita. „Parim enne” on möödas ja uued „ässad” peale kasvanud. Mood muutub nii rõivaäris kui kirjanduses. Kui pidada…