Anna-Maria Penu

  1„Võtke riidest lahti,” ütles õde ning mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbi juurde. Sinna polnud midagi parata: õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan” ja kellega siin siis vaielda. Nõtke liigutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning jättis mind üksi. Mõni minut siin ahtas eredalt valgustatud ruumis, kus on kitsas valge kapp üleriiete jaoks ning valgete linadega voodi, millel lebab heleroheline kittel, on aga ilmselgelt liiga palju. Saan sellest aru kohe, kui olen mantli kappi riputanud, püksid ja sokid jalast võtnud, pluusi ja rinna­hoidja kokku voltinud, punased saapad kapi alumisele riiulile asetanud…