Anna Verschik

     On luuletajaid ja kirjanikke, kelle tekstid edastavad või loovad meeleolu, kutsudes kaasa elama ja tundma. On neid, kelle tekst on nagu võimas vool, kus sõnamass pöörleb või kihutab hirmuäratava kiirusega edasi, haarates kaasa lugejat, kellel pole enam võimalik sellest voolust kuivale pääseda. Aga on ka neid, kes ei tee ei esimest ega teist, vaid joonistavad näilise kiretusega filigraanset, ülitäpset pilti, mida nähes tekib küsimus, et kuidas ma seda enne ei ole märganud. Küllap oskate tuua kõigi kolme kohta näiteid nii eesti kui maailmakirjandusest. Minu arust on Viivi Luige loomingus nii ühte, teist kui kolmandat. Praegu tahaksin rääkida pigem kolmandast tekstitüübist,…