Anu Piirisild

„Teisel olen,” hõikas naine ja jäi ootama, kas tulija kuulis või peab valjemini kordama. Fonolukule vajutanud mehe sammud kajasid tülpinult, trepiastmeid võttis ta aeglase hingamise rütmis. Korrus kõrgemal uksepiidale nõjatuv naine avas oma alati käepärast mobiiltelefonis digitaalse märkmiku ja toksis kiirust ületavate pöidlaliigutustega, aeg-ajalt tulijat kuulatades: Mees. Fonos oli mehehääl. Astub loiult, kõhukas mees? Või vana. Või haige? Loodetavasti mitte nakkavalt haige, mul endal haigeks jääda pole aega. Astumise sahin pehme, mitte selline tümakas nagu muidu, meil siin, meie püüdlikult restaureeritud maja trepikojas. Pealinna ühes tähelepanuväärseimas hoones! Nahktallaga kingad? Või tuleb sahin peenema seltskonna harjumusest? Või on ettevaatlik? Igatahes ainult…