Arno Oja

    Mehis Heinsaar: „Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”. „Menu”, 2016. 232 lk.   Kui härra Paul tuttavaid vanamehi näppamast tüdines, hakkas ta kroonikaid kirjutama ning käis ära iseenda teises otsas, kus sügaval elu hämaras kohtas rändaja õnne. Ent õnn, teadagi, on muutlik ja pime! Ühtäkki leidis härra Paul end kesk ebatavalist ja ähvardavat loodust, miskipärast ülikonnas. Teadvusele tulnud, vabanes ta kestast ning adus unistuste tapvat kasvamist inimmaastikel. Vältimaks seejuures surma jäämägede vahel sinises metsas, putkas ta kiiresti kuu teisele küljele, kus ülejäänud elu õnnenatukest pidi saatma hiiglasuur lakkamatu mõte. Isegi…

    Maarja Vaino: „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 260 lk.   Anton Hansen-Tammsaare (AHT) on tõeline Eesti klassik. Hiljaaegu ei andnud liberaalse turudemokraatia kriitiline realism talle enam teispoolsuseski rahu, vaid tiris kirjaniku parteivankri ette. Klassikut ei unustata! Kuigi akadeemiline kirjanduslugu, kooliõpikutest rääkimata, püüab juba aastakümneid kogu Tammsaare loomingut kriitilise realismi tuhamägede vormi suruda, sisendavad mõningat lootust Jan Kausi koostatud vastsed gümnaasiumiõpikud. Need rõhutavad vaatepunktide vabadust ning ei ole vooluloolises lähivaatluses jäigalt kinni. Maarja Vainot puudutab eespool öeldu otseselt, sest pea XXI sajandi algusest saati on ta olnud Kadriorus museaalse klassiku koduhoidja, viimased neli aastat kultuuriuuringute doktorina ka…

    Valeeria Villandi: „Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968—2015”. Koostanud Viire Villandi. Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 90 lk.   See on lõikuskuu laste tehtud raamat, aga mitte lasteraamat. Mulluse lõikuskuu lõpus oma elutee 90. verstapostilt kaduvikku vaadates värsistas Valeeria Villandi luuletuse „Haavad”, mis algab ridadega: Meie põlvkond — vaevalt läbi leerist — sattus keset vapustuste keerist elu sillatumal jõel. Haavad. Lõikehaavad ja augustisuvised viljakoristusvermed. Südamevalu. Tänaseni on nad poetess Villandi lahutamatud saatjad. Nüüd tegi tema äsja kuuekümneseks saanud tütar Viire, samuti lõikuskuu laps, neile mõlemale kingituse ning pani kokku ema luulekogu, mis algab just „Haavadega”. Ja autorile kui „vana kooli inimesele”…

    Peep Ilmet: „Sõõlatud luule”. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 448 lk. Peep Ilmet: „Aega on mu meelest”. „Varrak”, 2013. 77 lk.   Peep Ilmet on maarahva laulik. Sõna otseses mõttes. Ta ei luuleta neitsi Maarjast, Maarja Magdaleenast või risti­sõdijate Maarjamaast, küll aga annab üht-teist teada Maavallast. Ja teeb seda kõlavas ja selges eesti keeles, pelgamata vahel arhaisme taaskasutusse võtta või iseenda tarbeks uusi sõnu luua. Aja jooksul on ta näidanud, et valdab ühevõrra hästi nii riimiloomet, vabavärssi kui ka erinevaid klassikalisi luulevorme. Samas on Ilmet luulega sõber, leiab tuulestki poeesia üles ega sea vormi omaette eesmärgiks. Ainus, mida ta…

    Tarmo Tuule: „Mine värsse! Tuuletused 1992—2012”. AS Ajakirjade Kirjastus, Kanavere, 2013. 48 lk.   Vähemalt sama kaua kui värsse kirjutanud, on selle koondkogu hõngu raamatukese autor koostanud ja toimetanud ristsõnu. Ent vahel oskavad ristsõnakoostajad oma küsimusi nõnda seada, et elusolendidki osutuvad asjadeks. Sama keelepruuki rakendades on peatoimetaja Tarmo Tuule „Ristiku”-ajakirjade peres lihtsalt „asi, mis toimetab päid”. Tuttavate peade sekka sattus tänavu ka üks sõnaseadelt Tuule alluvat Mardikat meelestav Kantpea, kes koostas „Ristiku” avanumbrisse ristsõna. Ei olnud ta tuvi ega tihane, nagu ühes Villu Tamme luulekogus, vaid hoopis Immanuel Kanti truu jünger… „Sorlimeki plät, mine värsse!”, kostab seepeale Tarmo…

    August Eelmäe: „Eluvõla kandmise raske kohus”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012. 340 lk. „Eifeli” just nimelt ühe f-iga, nagu maarahvale kohane. Sest ei prantsuse leidurinseneri ega Pariisis kõrguva teraskonstruktsiooniga pole selle raamatu autoril midagi pistmist. Nagu ka XXI sajandi hakul Hiiumaale kerkinud puu-Eiffeliga. Puit lihtsalt ei ole tema element — ta lähtub iseenda elukestvast vaimuterasest ning loob keelt ja sõnu appi võttes oma torni. Ka vaadeldav kogumik on komponeeritud otsekui torn — eri kõrgustele viidud kolme järjestikust väljundit või vaate­platvormi (igal neist on nähtaval 5 lugu) tipustab „Päevi näinud proovireisija”, mälestuslik sissevaade Eifelite suguvõsalukku. Hingedeaja künnisel 1931 nägi…

Toomas Liiv: „Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011. 479 lk.   Mõninga liialdusega saab väita, et Toomas Liiv oli oma ajajärgu Gustav Suits. Luuletaja ja teadlane, eesti kirjanduse mõtestaja ning õpetaja. Peiarprofessor, kelle kaanoneid lõhkuvad vembud ning luulelise vaimu ilmingud tõsimeelses tekstis lähendasid tudengeid raamatuile, ent ajasid traditsioonilise kirjandusteaduse valvekoerad sageli tagajalgadele. Liivi peiarlus pole muidugi suitsulik, kuid ta ei ihanud ka Suitsu mantlit pärida. Tolle au paine jättis juba paradiisi (või põrgu) väraval kõõluv Liiv Peeter Oleski kui Suitsu postuumse õpilase kanda (lk. 351). Ent oma kaudse eelkäija õpetamismeetodit üldistades oli…