Asko Künnap

Kirjatähtede standardiseeritud komplekt, mida me Eestis tähestikuna kasutame, on hulga juhuste tulem — lonkab, aga toimib, vähemasti ei tööta otseselt vastu eesti keele ja kultuuri kestmisele. Eesti tähestik võinuks olla piltkiri või silpkiri, veel põnevam — mõistekiri. Aga on, igav küll, ladina alfabeedil põhinev harilik igermaanlik häälikkiri, kus tähed on ligikaudses vastavuses kõneldava keele foneemidega. Eesti keele puhul on see vastavus täiesti jälgitav ja kasutatav. Prantsuse juhtumil, näiteks, jääb saladuseks, miks neil alfabeeti üldse tarvis läheb — prantslased ju, nagu teame, kirjutavad üht, aga räägivad teist — seos väljahääldatud sõna ja selle kirjapildi vahel on võrdlemisi amorfne, amööbne. Aastal 1819…

  Mereäärses majas   Vabandust, see uks, see trepp, see põrandalaud — ma ei teadnudki, kui palju hääli elab ses vanas mereäärses majas. Vabandust, ma tõesti ei tahtnud hirmutada, ma tahtsin lihtsalt vaadata, et kuidas lapsed, tahtsin kohendada tekke. Aga mu käed ei haara, haaku, linane riie libiseb läbi luude. Kuu muigab, põletab läbi värviliste klaaside, aga varju minust ju enam ei lange. Kass vaatab viltu tõtt, ei näu, ei nurru, ei tunne mind ära.     Keegi ei mänginud minuga        Keegi ei mänginud minuga.   Ema ohkas, kui koju tulin. Ja söögisaali tühjenedes, kui lollgi lahkuda taipas, jooksin…