$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Carolina Pihelgas
-
Libahundid hakkavad kõnelema
Sass Henno: „Vanaema”.
-
Taskulambiga kuristiku serval
HELENA LÄKS: Kas sa motivatsiooniõpikut ei tahaks kirjutada? Sa oled „Värske Rõhu” peatoimetaja, luuletaja, tõlkija, kirjastaja, toimetaja ja ema. Selle kõige kõrvalt oled leidnud aega ka loomemajades viibida ja näiteks kogukonnaaia juures kaasa lüüa. Ja sa oled väga palju reisinud! Oled sa pigem plaanija või kulgeja? Ja kuidas kõik need erinevad identiteedid ühe inimesega klapivad — kas võiks öelda, et sa oled eelkõige luuletaja või midagi muud? Kui mõttekaks sa üldse pead selliseid määratlusi? CAROLINA PIHELGAS: Eelkõige olen ikka inimene. Ja see käib ilmselt minu inimliku loomuse juurde, et olen püsimatu ja tahan teha igasugu erinevaid asju. Kuidagi on niimoodi kujunenud, et tegelen…
-
Mõistmislootus ei tohi täielikult kustuda
Kristjan Haljak (snd 1990) on viljakas luuletaja ja tõlkija. Tema debüütkogu „Palavik” ilmus 2014, sellele järgnesid „Conceptio immaculata” („Vihmakass ja kakerdaja”, 2017) ja „Uus inimene” („Tuum”, 2017). Tema tõlkes on ilmunud Charles Baudelaire’i „Mu alasti kistud süda” (LR 2014, nr 30) ja „Kunstlikud paradiisid” (LR 2017, nr 15—17). CAROLINA PIHELGAS: Kuidas sa kirjanduse juurde jõudsid? Millised olid su eredamad lugemiskogemused teismeeas?KRISTJAN HALJAK: Mulle tundub — võib-olla ma eksin, sest mida muud me endast või enda kujunemisloost ikka teame; iga kord, kui neile küsimustele mõtleme, lisame omamüüti, sellesse müüti, mida iseenda ja teiste tarbeks iseendast mõttes kirjutame, midagi juurde ja tõmbame midagi…
-
Luule
Sisikond Öö on tume nagu sisikond, mida riided ja nahk hoolikalt varjavad, ei küsi millekski luba, võib ainult aimata, milleks ta võimeline on. Kui palju ruutmeetreid pimedust ta endas peidab. See, keda pean endaks, piilub arglikult trellide tagant, kuhu loom ta kinni pani. Hull loom, mida ta tahab? Kinni seal nagu maastik kunstimuuseumis, abi pole kuskilt loota. Kõik see, mis kunagi kasvas kokku, peab nüüd lahku kasvama: luud, unenäod, puudutused. Vajusid Madalad pilved vajusid öösel korstna ja katuseni, alla maapinnale, et mähkida kuivad juured jahedasse pehmusesse. Oksad kraapisid aknaid nagu sõnumitoojad surnutelt, kellele oled selja pööranud. Hommik ärkab pimeduses. Valutades astud uue päeva…
-
Natuke lapsik, natuke naljakas, natuke hirmus
Mudlumi esimesed jutud ilmusid 2010. aastal kultuuriblogis ZA/UM ja viimase paari aasta jooksul on ta avaldanud kolm proosaraamatut: esimene jutukogu „Tõsine inimene” (ZA/UM) ilmus 2014, sellele järgnesid burleskne jutustus „Ilus Elviira” (EKSA, 2015) ja jutukogu „Linnu silmad” (EKSA, 2016). Mudlum on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ja Eesti Kunstiakadeemias; kirjanduskriitikat kirjutab ta Made Luiga nime all. CAROLINA PIHELGAS: Kes on Mudlum? Ja kust ta sellise nime sai? MUDLUM: Kuna ma olen sellele küsimusele vastanud pea iga kord, kui minult üldse midagi on küsitud, siis ma püüaksin nüüd vastata kuidagi universaalsemalt. Näiteks vastuküsimusega. Miks on sinu nimi…
-
Keerdumine iseenesesse
Mart Kangur (s 1971) on kirjanik, tõlkija ja filosoof. 2005. aastal ilmus Kanguril koos Ivar Ravi ja Jaak Rannaga proosaraamat „Jaak Rand ja teisi jutte” („Elund ja Partnerid”), mis sai Betti Alveri debüüdiauhinna. Kangur on avaldanud kaks luulekogu, „Kuldne põli” (2009, „Koma”) ja „Kõrgusekartus” (2015, „Kirimiri”), mõlemad pälvisid Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna. Luuletuse eest „tahaks eesti / liivini lahti võtta” sai Kangur 2016. aastal Juhan Liivi luuleauhinna. Mart Kanguri kõige silmapaistvam tõlge on Jacques Derrida „Surma and” (2011, TLÜ kirjastus), aga ta on tõlkinud ka Hemingway ja Carl Sagani teoseid, samuti avaldanud ja toimetanud filosoofilisi tekste. Peatselt on ilmumas…
-
Elu = looming
Triin Tasuja (s 1989) on avaldanud kolm luulekogu: „Provintsiluule” („Värske Rõhk”, 2009), mille eest ta pälvis Betti Alveri debüüdipreemia; „Armastust on ja armastust pole” („Ji”, 2011) ja „Vastuseta kirjad” („Kite”, 2014). Ajakirjanduses on ta avaldanud ka proosat. Praegu töötab Tasuja uue videoluulekogu kallal. CAROLINA PIHELGAS: Sa kasvasid üles Tamsalus. Milline koht see sinu jaoks oli? TRIIN TASUJA: Vast oleks õigem öelda, et ma kasvan siiamaani Tamsalus. Ja ikka veel üles, sest inimene ei saa kunagi valmis — elu on lõputu areng. Pärast keskkooli lõpetamist olen vahelduva eduga oma absurdselt paljude kolimiste jooksul (kaheksa aasta jooksul ligi viisteist korda)…
-
Ühtegi tõestisündinud lugu pole olemas
Jim Ashilevi (s 1984) on avaldanud kaks näidendit ja kaks romaani. Tema esimene näidend „Nagu poisid vihma käes” võitis Eesti Teatri Agentuuri (tollal Eesti Näitemänguagentuur) 2005. aasta näidendivõistlusel II koha ja pälvis 2006. aasta Kultuurkapitali näitekirjanduse preemia; raamatuna ilmus 2007 („Värske Rõhk”). Teine näidend „Portselansuits”(2007) nägi trükivalgust Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarjas ning pälvis uue dramaturgia festivalil Heidelberger Stückemarkt innovatsioonipreemia (2009). Ashilevi esimene romaan „Ma olen elus olemise tunne” ilmus 2011 („Verb”) ja teine romaan „Kehade mets”, mis tuli Kirjanike Liidu romaanivõistlusel III kohale, aastal 2015 („Libros Insanos”). Luuletusi on ilmunud ajakirjades „Vikerkaar” ja „Värske Rõhk”. Ashilevi on lõpetanud Tallinna…
-
Mina olen ka loodus
Tõnis Vilu (sünd. 1988) on avaldanud neli teost: luulekogud „Oh seda päikest” („Värske Rõhk”, 2013), „Ilma” („Tuum”, 2014) ja „Uus eesti aed” (ilmunud veebis,[1] 2015) ning romaani vabavärsis „Igavene kevad” („Tuum”, 2015). Vilu kaitses 2014 magistrikraadi Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse alal ja töötab ajakirjas „Värske Rõhk” proosa- ja tegevtoimetajana. CAROLINA PIHELGAS: Kirjutasid kunagi Facebook’is, et pärast keskkooli lõppu oli sul kaks mõtet, kas minna õppima matemaatikat või kirjandust. Sa valisid kirjanduse. Kas need kaks maailma on sinu jaoks väga erinevad? Või saab numbritest ja valemitest leida seoseid keele ja luulega? TÕNIS VILU: See oli nii: kuskil keskkooli viimase…
-
Tori Pegasuse seljas
Jüri Kolk (s. 1972) on viljakas autor, kes on lühikese aja jooksul avaldanud viis luulekogu, „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” („Võluri Tagasitulek”, 2009), „Jää on paksem kui veri” („Ji”, 2011), „Ära mine valguse poole” („Ji”, 2013), „Seitse surmavoorust” („Ji”, 2013) ja „Otse aia taga” („Ji”, 2014) ning kaks lühiproosa kogumikku, „Teisipäevamaa” („Ji”, 2014) ja „Suur võidujooks” („Tuum”, 2015). Tänavu pälvis Jüri Kolk luuletuse „arno apooria” eest Juhan Liivi luulepreemia. CAROLINA PIHELGAS: Sinu esimene raamat „Barbar Conan peeglitagusel maal” ilmus 2009. Seda võib nimetada hiliseks debüüdiks. Samas oled maininud, et kirjanikuks tahtsid saada juba lapsepõlves.[1]…
-
Usaldada teekonda
Mihkel Kaevats (s. 1983) debüteeris Olev Olematu nime all kogumikuga „Ederlezi” („Huma”, 2003). Sellele järgnesid luulekogud „Illusionist” (EKSA, 2004), „Eile hommikul ja täna („Verb”, 2009) ning „Ungari kirsid & teisi luuletusi” („Pegasus”, 2012). Kaevats on õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ja Tallinna Ülikoolis kultuuriteooriat. Samuti on ta olnud aktiivne kodanikuliikumistes, näiteks Prussakovi-nimelises rattaühingus ja Uue Maailma seltsis; võtnud aeg-ajalt sõna päevapoliitilistel teemadel ja avaldanud kirjanduskriitikat. CAROLINA PIHELGAS: Räägi natuke oma lapsepõlvest. Kas raamatud olid sinu lahutamatud kaaslased või eelistasid hoopis kuttidega hoovis jalkat taguda? Millised olid teismeea eredamad lugemiselamused? MIHKEL KAEVATS: Olime vennaga väiksest peast parajad marakratid, ja peab…
-
Aja ja ajaloo hääl
Eda Ahi (s. 1990) on noor luuletaja, kes on avaldanud kaks luulekogu, „Maskiball” („Värske Rõhk”, 2012) ja „Gravitatsioon” („Verb”, 2013); „Maskiball” pälvis Betti Alveri debüüdipreemia. Ahi on lõpetanud Tallinna Ülikoolis romanistika eriala ja jätkab hetkel Tartu Ülikoolis Euroopa Liidu — Venemaa uuringute õppekavaga. CAROLINA PIHELGAS: Kuidas sa kirjanduseni jõudsid? On sul meeles, mis ajendas kirjutama esimesi tekste ja millised need olid? EDA AHI: Vajadus ennast väljendada — või õigemini maailma enda ümber kuidagi sõnastada või mõnel muul moel läbi enese filtreerida — on minus teravana torkinud juba varajasest lapsepõlvest. Keel tema eri väljendumisvormides on olnud mulle oluline juba…
-
Kohtumised häälega
-
Pidev piirilolemine
Maria Lee (s. 1984) on luuletaja ja dramaturg. Tal on ilmunud kaks luulekogu, „Äramõte” (2007) ja „Stereomeetria” (2012), mõlemad raamatud on nii kriitikute kui publiku poolt väga hästi vastu võetud. Maria Lee on töötanud dramaturgina Tallinna Linnateatris ja mujal, samuti juhtinud Kultuurikaja saadet Vikerraadios. CAROLINA PIHELGAS: Mida tähendab sinu jaoks kirjutamine? Kas kirjutamise kaudu on võimalik väljendada midagi sellist, mida muusika, kunsti või mõne teise meediumiga pole võimalik edasi anda? MARIA LEE: Väga varasest lapsepõlvest saadik oli kirjutamine mu jaoks midagi enesestmõistetavat ja esmatähtsat — ilmselt just kõige sõnastamine, kõige tajutava tõlkimine sõnadeks. Kirjutamine oli õppimine ja mäng,…
-
Äär on kokkupuutepunkt
Maarja Pärtna (s. 1986) on Tartu luuletaja, kel on ilmunud kaks kogu: „Rohujuurte juures” („Värske Raamat”, 2011) ja „Läved ja tüved” (EKSA, 2013). Pärtna on Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant ning Tartu ja maailma kultuurilehe „Müürileht” tegev- ja kirjandustoimetaja. Sel aastal pälvis tema luuletus „Sees” Juhan Liivi luulepreemia. CAROLINA PIHELGAS: Oma esimeses kogus oled kirjutanud: „Juhan, mida sa mõelda võisid kui / klienditeenindajad su rongi pealt maha tõukasid / olid ju enda blogis pihtinud et / seinakella tiksumine sööb su närvid [—] // Juhan, kas taevas oli / ka sulle mõnikord talumatult lähedal kui / aknast välja vaadates teadsid…
