$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
EVE PORMEISTER: Kas ja mil määral on lihtsal, heliseval sõnal, mida te maailma pimedas põhjas otsite, kokkupuutepunkte Hermann Hesse „Suure Ühega”, transtsendentse ürgheliga, kogu universumi ürgallikaga? DORIS KAREVA: Kindlasti on siin ühisosa. Ma ei tea aga, mil määral on see kogemus universaalne – kas nagu Schumanni resonants? E. P.: Kas ma mõistan teid õigesti, et koos veel rikkumata sõnaga otsite ühtlasi n-ö universumi koodi? D. K.: Huvitav mõte. Universumi kood on loomulikult ülimalt põnev, aga selle otsimise jätan pigem teadlastele. Kunagi panin kirja: „Jumal juhtub. // Liblikatiival / maailma hieroglüüf.” E. P.: On see mõeldav, et muusikas väljendub universumi kood…
DORIS KAREVA: Mõni tee kirjandusse viib üle kivide ja kändude, läbi karmide eneseületamiste ja kibedate õppetundide. Ühe häll kiigub heinamaal, teise esimesed mälupildid sünnivad raamaturiiulite vahel või klaveri all. Sinu puhul kangastub unistuste lapsepõlv keset vanemate luulet ja lugusid. Millal ja kuidas hakkas sind aga eriti huvitama kujutav kunst,…
Unes või ilmsi; igatahes ilmub pilt. Eredalt, vastuvaidlematult, peaaegu pidulikult — ehk peaks ütlema kangastub? heiastub? terendub? ilmutub? Igatahes nähtavaks saab. Võiks arvata, et tegu on tuntud kunstniku tundmatu metsotintoga, mis, imelik küll, tundub tuttavana — uduhämar, iidvana. Inimene paadis, selg vaataja poole, taamal tume mets. Hele täht, aga kas…
* Vello Salole Sa olid valguse värav ja elava sõna läte, alati soe ja särav. Mis eales Sa võtsid ette, ka lõpuni viisid, visa, küll pillates haljaid nalju. Hea karjane olid, isa — ja tallesid oli Sul palju, päev pikk ja rikas. Nüüd mööda ööviiuleid tuul otsib sõnu. Kaks tahaksin…
Kus on tahe, seal on tee, ümisesin endamisi üht inglise vanasõna kui loitsu, astudes otsustavalt mööda Estonia puiesteed salapärase asutuse poole, kus pidi koordineeritama laevaliiklust Läänemerel. Oli august 1989, keegi oli andnud vihje, et mõnikord on õnne jõuda üle mere mõnel kaubalaeval. Ja nüüd, pärast mitmekuist ootamist oli saabunud teade:…
Hannes Varblane: „Teise üksinduse aegu”. „Ilmamaa”, 2018. 102 lk. Selles raamatus pole ühtegi päris head luuletust. Aga kummaline, et luule on. Võiks arvata, et Hannes Varblane, see avalikult halb võõrikvend mäel, mis mureneb, on oma taarnateel valmis minema letaalse lõpuni, kuulutades vihkamiseta: Sina armasta mind! mina enam ei armasta sind!…
Sind huvitanud on kultuuri kulg. Mind vabadus on huvitanud väga. Juhan Viiding Tagasi mõeldes tundub see, mismoodi riik tuli ja tahtmine sündis, ikka puhas ime. Seda poleks saanud juhtuda, kui nii paljudes meeltes samal ajal poleks elanud kujutlus teistmoodi maailma võimalikkusest. Kui seesama riik…
Eesti Kultuuri Kojas, Eesti Rahva Muuseumis tahaks tänast päeva alustada Otepää kihelkonnas üles kirjutatud tervitusega: jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgeks, tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu! Haridus ja kultuur on omavahel põimitud nagu saav, rajav ja olev. Inimene õpib iseendaks, jõuab endani, elab endana — ja seda…
Merike Reiljan: „Valguse teed minna”. „Ilmamaa”, 2016. 62 lk. Iga ajastu kõneleb omamoodi, iseloomulike intonatsioonide ja rütmidega, enamasti intensiivses omakeskses dialoogis. Ja alati on ka neid, kes sellest otsekui osa ei võta. Mõni luuletaja lihtsalt käib omi radu, astudes välja mõnest olnud ajastust, et siseneda järgmisse. Esimest korda…
Igor Kotjuh: „Kuidas kujutada päeva”. Tõlkinud Katrin Väli ja Igor Kotjuh. „Kite”, 2015. 125 lk. Igor Kotjuhi kirjutistest ja pikemast tegevusest on jäänud mulje, et talle on elutähtsad kaks asja: luule ja headus. Hea luule ja hea koostöö, omavaheline läbisaamine. Tema koostatud ja toimetatud kaks mahukat köidet…
Kümme südamelööki * Välk allikasse korraga lõi kui viivuks kohtusid silmad * Kuhu ka lähen iga samm olla saab vaid samm Sinu poole * Ülimast ülim olendeile on antud sulanemine * Taevas mu taevas süda taob tähti ujub rakke kujuneb * Kalju ja kalju vahelist lõhet silm…
Mõni olend on siia maailma lennutatud otsekui ilmselge eesmärgiga. Matti Milius tundus olevat üks neist — kamakas kosmilist ollust, peaaegu talumatut kollektiivset alateadvust, ürgenergiat, mis ühtaegu ühendas ja peletas — ja kõige all hinge hõõguv soov õndsaks saada. Tema peopesas leidus üsna harva esinev nn. siiami joon, pea-…
DORIS KAREVA: Kolmveerandsajandi künnisel oled asunud oma mälestusi talletama. Võiks arvata, et pealkirja asjus on sind ehk inspireerinud su viimati ilmunud valikluulekogu „Iseenese väljanäitus” (2010), lugedes aga tundub pigem, et oled taaselustamas oma paarkümmend aastat varem ilmunud esikromaani „Kõrvaltegelased” (1990) — või siis sellele järgnenud romaani „Kuningas, kes…
1 August, mädakuu süda. Pool veel toores, pool käärib; klaas kord tühi, kord täis. Üks kaalub kaalulangust, teist närib näljahäda, mädakuu südamepõhjast plahvatav pahahais. Aeg on rabe ja reetlik. Habras herilaspesa sumiseb surmanõelust. Aeglane, ettevaatlik tuleb nüüd olla, tasa, pingsalt hingata tõelust. Kohe on…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.