Eda Ahi
-
See, mis seisab sõnade taga
Larissa Joonas: „Arütmia või ööbikud”. Tõlkinud Aare Pilv. Tuum, 2020. 164 lk. Larissa Joonas on 1960. aastal Tatarimaal sündinud Kohtla-Järve luuletaja, kes on avaldanud viis luulekogu ja töötab Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledžis informaatikaõppejõuna. Ta kirjutab sellest, mille paljud meist kahtlemata ära tunnevad: „mõnikord ma töötan palju ja magan vähe / ja hakkan oma ülesannet unustama / miks mille pärast ja mis eesmärkide nimel / on mind heidetud sellesse igavese talve / lumisesse linna / lõputu maailma serval” (lk 69). Aga paljustki muust. Omaenda luule kohta ütleb autor muu hulgas nii: „Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud / läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmavad / kammertoonihelina täpsed…
-
põhjamaa lapsed
põhjamaa me võime olla lapsed,kuid saame ükskord kellelegi lõunaks. me valmime kui kõrges ladvas õunad, kuni meile hakkab aja hammas. ja ma ei tea, kas ikka lillesidepüsivam on haavasidemest. aeg on mööduv, aga kindel pide. ma usaldan ja haaran pidemest. lumekargelt küll ei jää me põueõnn või valu, ilu ega õud. me jookseme ta eest ja kätte õue,kuni meis veel tuikab elujõud. ja kui kord tuleb minetada seegi,siis me ei sõida tasa üle silla,vaid sõuame nii tormaakalt kui saab — kindel see, et ära me ei pleegi:me võime pigem põhja kõrbeda. mu isamaa on armuline võib juhtuda, et heidan kord su rüppeunele. kuid seni…
-
Humanitaarabi ühele ärevale ajale
Berit Kaschan: „Ma naeran magades”.„Verb”, 2016. 40 lk. 2008. aastal „Värskes Rõhus” debüteerinud luuletaja, Esimese Sammu preemia laureaadi Berit Kaschani (BK) esikkogu ilmumine paneb kindlasti nii mõnegi luulearmastaja rõõmust hõiskama — ja mitte sugugi alusetult. BK äratuntav käekiri on tema truude lugejate rõõmuks säilinud ja üha vunki juurde saanud: irooniamaigulistest, vaimukassoojadest ja pea alati oskuslikult puänteeritud tekstidest tundub olevat kogusse jõudnud küll vaid tihedalt sõelutud paremik, kuid seda lihvituma mulje raamat jätab.Kuigi üksikute tekstide puhul (näiteks „Elu halvim soeng”, lk 6; „Reisipalavik”, lk 7) on aeg ja ruum äratuntavamalt määratletud, ei meenuta kogu tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ei näi…
-
Luule
lugemine maailm pöörab järsult uue külje kukutakse tükkideks ja tolmuks. kõik on üha tuhmim, üha kitsam. tundub nii, et kõik — eks tulevagi võime juba kuulutada olnuks. parandan: vist ikka olematuks. tunnistan: ma pole olnud tragi kord on süüdi klaas siis jälle lagi. sõltub sest, kumb vabandus on lihtsam. aga mul on olnud küllalt tarmu parandan: on olnud jultumust võtta vastu antud au ja armu. see on olnud suurem vääritust. jah, ma olen olnud õnnelik, sest mu rõõmud valinud on mind sest ma olen oma valud valind. on üks tuliimeline trükis. loen ta küljed jälle ribadeks ja naeran…
-
Aja ja ajaloo hääl
Eda Ahi (s. 1990) on noor luuletaja, kes on avaldanud kaks luulekogu, „Maskiball” („Värske Rõhk”, 2012) ja „Gravitatsioon” („Verb”, 2013); „Maskiball” pälvis Betti Alveri debüüdipreemia. Ahi on lõpetanud Tallinna Ülikoolis romanistika eriala ja jätkab hetkel Tartu Ülikoolis Euroopa Liidu — Venemaa uuringute õppekavaga. CAROLINA PIHELGAS: Kuidas sa kirjanduseni jõudsid? On sul meeles, mis ajendas kirjutama esimesi tekste ja millised need olid? EDA AHI: Vajadus ennast väljendada — või õigemini maailma enda ümber kuidagi sõnastada või mõnel muul moel läbi enese filtreerida — on minus teravana torkinud juba varajasest lapsepõlvest. Keel tema eri väljendumisvormides on olnud mulle oluline juba…
-
Tatjana kiri Oneginile
Tatjana kiri Oneginile ma teile kirjutan, mis enam. kui oleksite noorem, kenam, ehk võiks veel siiski läbi minna see teie plaan. kuid mis sest ikka — ma olen ju vaid külaplika. kas pole nii, mu lahke isand? te poleks ilmselt uskund eal — kuid nüüd on minul üle visand. mis teha, ahv on ikka ahv. ükskõik, kas kuningas või krahv. ja mitte ükski paragrahv ei sunni seda pilpa peal mind hoidma, mis on ilmne sitt. ka mitte teid, Oneginit. fishy see meie lugu on üks luine lugu. luine jah. ja lame nagu lest. me…
