Elo Rohult

  Ta oli armunud (mitte küll esimest korda, kukkumisi oli tema elus ennegi ette tulnud, kuid alati oli see sarnanenud pigem juhusliku koperdamise kui kuhugi päris sisse prantsatamisega) poisisse aknast välja vaadates. Ta mäletas selgelt oma näo peegeldust klaasil, väikest träksi või mulli klaasi pinnal, ja heledat valgust, mis selles vikerkaarena laiali jooksis ja varakevadise tänava läätsekujuliseks painutas. Poiss oli seisnud seal oma sõpradega, naernud, edvistavalt suitsu kiskunud (muidu poiss ei suitsetanud, aga sel hetkel, sel ajajärgul proovisid nad kõik oma esimesi sigarette, ka tema) ja paari tüdrukuga juttu rääkinud. Tüdrukud olid tema tuttavad, nad käisid ühes koolis, ühes klassis, täpsemalt…