Enel Melberg

    Esimesel korral, kui ma nägin seda väikest ilusat siniseks värvitud puukirikut, mille juurde isa tuhk maeti, valitses erakordselt ränk põud ja me jõudsime kiriku ette parajasti siis, kui preester vihma palus ning musta riietatud eidekesed põrandal lömitasid ja seda usklikus harduses musutasid. Oli tekkinud kojujõudmise-tunne, äratundmine; sellest hoolimata, et olud olid primitiivsed, majad lagunesid, koplid olid umbe kasvanud ja metsad risustunud, oli selles maastikus, metsades, puudes, heledates kaskedes, tihedas võsas, soodes ja rabades, ojades ja järvedes midagi erilist. Talude sõnnikulõhn. Kas elustusid ainult lapsepõlve Rootsi talud ja väikesed vabadikukohad metsade keskel või oli see kõigele vaatamata midagi sügavamat,…