Ervin Õunapuu

Inimene muudkui mõtleb. Aina mõtleb ja mõtleb. Kui keegi ütleb, et ühel või teisel hetkel ta ei mõelnud midagi, siis on temaga midagi valesti. Kõige rohkem mõtlevat inimene surmast. Kas enda või mõne teise inimese elu lõpust. Pole vist inimest, kes poleks kuulnud laulusalmi: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.” Veidi rohkem kui veerand sajandit tagasi sattusin Kuku klubi hämaruses ühte lauda musta riietatud indiaanipealikku meenutava pikkade juustega mehega, kes ei rääkinud kellegagi sõnakestki. Pealik istus liikumatult, lõug rinnal, ja suitsetas ühe sigareti teise järel. Ühtäkki tõstis pikkade juustega mees pea, vaatas…