Heli Allik

Laialt levinud arvamuse kohaselt meeldivad prantslastele kõikvõimalikud abstraktsed konstruktsioonid ja korra­pärastatud mõtlemine. Ei tea, kas asi on selles, või otsustab muidu nii kaootilisena tunduv tegelikkus end aeg-ajalt tõepoolest korrapärastesse skeemidesse sättida, aga igal juhul paistab tähtsamate kirjandusauhindade jagunemist Prantsusmaal igal aastal iseloomustavat üks läbiv joon. Näiteks paljud 2014. aastal esile tõstetud raamatud tegelesid ajalooliste isikute ja sündmuste mõtestamisega, seejuures oli erilise tähelepanu all Teine maailmasõda. Vaevalt jõudsid kriitikud sellest järeldada, et Prantsuse ühiskond ei ole praegu võimeline endale kirjanduses otsa vaatama, kui järgmise, 2015. aasta favoriidid olid kõik ühel või teisel viisil seotud Lähis-Ida, araabiakeelse maailma, islami ja Ida-Lääne suhetega…

    Prantsuse 2015. kirjandusaasta algas suure pauguga — Michel Houellebecqi romaan „Alistumine” (Soumission) ilmus jaanuari alguses. Enne kui 2014. aasta kirjandusauhindadega pärjatud teosed vaikselt uute alla mattuvad, olgu neist siinkohal Eesti lugejaile väike ülevaade. Kõige tähtsama Prantsuse auhinna Goncourt’i pälvis seekord Lydie Salvayre romaaniga „Mitte nutta” (Pas pleurer), kes on muuhulgas üldse üheteistkümnes naine, kellele see 1903. aastast väljaantav preemia on osaks saanud. Auhinnatud romaan kõneleb Hispaania kodusõjast, kirjeldades seda kahest erinevast vaatepunktist. Üks neist on Eestiski mitme romaaniga tuntud kirjaniku Georges Bernanosi nägemus. Bernanos, nagu ajaloost teada, suundus veendunud parempoolse ja katoliiklasena 1936. aastal Hispaaniasse frankiste toetama, kuid…

  Viimasel ajal on Prantsusmaal aina rohkem kõneainet pakkunud proosa­kirjanik Mathias Enard. Ta on võitnud mitmeid väiksemaid auhindu ning olnud korduvalt ka nende hulgas, kelle nimega seoses kõneldakse Goncourt’ist. Tema romaane on tõlgitud inglise, saksa, hispaania ja itaalia, aga ka araabia ja heebrea keelde. Tema romaanist „Tsoon” ilmus 2011. aasta jaanuaris „New York Times’is” üks selle väljaande kõige ülistavamaid arvustusi läbi aegade. See on tähelepanuväärne, eriti kui arvestada, et üldiselt on „prantsuse intellektuaali” ajad Ameerikas läbi, ja kui üldse keegi, siis on selle koha hõivanud Michel Houellebecq — nagu märgib Aude Lancelin ajakirjas „Le Nouvel Observateur” 2011. aasta märtsis ilmunud…