Heljo Mänd

    * Reetmisel ei ole reeglit. Kord marsivad sõnad end sõjaväeks, kord lendavad ööliblikatena tuppa. Pööran külge. Püüan magada. Und ei tule.   * Süda häälitses nagu vastsündinu. Andis endast märku. Ta oli maganud üheksa kuud ülekohtu lootevees. Nüüd oli voolanud vesi ta silmadelt ära. Ümberringi roomasid ussid õunapuu õites, õgisid sõnatult õiglust.   * Sõnajalametsad mühavad siin- ja sealpool aknaklaasi, minu koduhaldjate pärusmaa. Roheline ja leheline, poolelijäänud unenägudest ussitatud, aga kasvujõuline, päeva edasiviija homsesse. Koduhaldjate nõiad ravitsevad haigeid unenägusid, võtavad neilt ära hirme, saadavad nende sisse sipelgaid viima alandlikkuse hingust 2015

  * Lill on laul, hingeke hiidkooris laulmas hümni põllule ja päikesele. Tänumeelt täis, tuules põlvini iga alandlik põllulill.   * Vanaema käristas mu käise lõhki, et sõjasõdurid näeksid mu räbaldunud pluusi, mitte mind. Vanaema hoidis mind toas peidus, sõjasõdurite silme alt eemal, ei lubanud isegi üle õue minna. Ükskord jooksin siiski salaja karjamaale lauda taha, pohlapuhmani ja tardusin soolasambaks. Pohlapuhmas sõi üks punaväelane minu marju! Tormasin hirmunult tuppa tagasi, ei kuulnud isegi oma pea kohal undamas lennukeid, pommid kõhus.   * Pommiauk karjamaal. Seitsekümmend aastat püüab haav kinni kasvada. Tagajärjetult. Kogub vaid muda oma põhja. Ja mürgist vett. Ei…

  Sõnum   Viinamarjaväät, rohkem õhus kui maas. Lehed ulatuvad kõikjale nagu kõiksusesse. Jumala jäljed jätavad lehetähtedesse veripunase sõnumi, mida veerin aeglaselt kokku.   Kask   Mu aias ei ole kaske, ei saagi olla. Kase otsaesisel on hävitaja märk. Kask laulab suve surnuks, kui suvi on alles noorkuu ja kõnnib mööda taevarohtu, täis kasvuväge.   Koer   Mõnikord on puul koera silmad ja mina olen tema peremees, kuigi ka vastupidi on võimalik — mina liputan talle saba ja tema on minu isand, peos mu loitsud ja neljapäevased südaöökäigud ristteele. Salapalved, mida ta möödaminnes täidab või jätab täitmata.   Koha  …

  * Milline kergus tiivas või õlanukis! Milline kutse silmade tuletukis! Milline malbus kehas, kus on pühakoda! Ainult… elu on terav kui oda. Tungib läbi silmast, tiivast ja õlast, mälu ajatust karmavõlast. * Otsisin tähtedest sõnu. Või kirjutasin neid sinna? Lasksin endast kõik lahti, kes libistas minna pilveks, kes tuuleks, kes kimalaseks, Kes tuli tagasi kodukaseks, kes jäi püsima latva, kes rohtu. Ükski ei hoomanud enam eluohtu. * Pimeduse piir venib kesköö väljadeni. Hommikul on öö koomas. Valguse tank ta poole roomab. Avab ta peale turmtule. Surm tuleb. * Suu nagu lageraie, naeratus unub. Mööda nägu käib ämblik ja punub…