Hendrik Lindepuu
-
Sõnalise ürgisamaa igatsus
HEDI ROSMA: Mul on väga hea meel, et sa selle intervjuuga nõus olid. Mind hoiatati, et sa võid olla äärmiselt tagasihoidlik. Vastab see tõele? HENDRIK LINDEPUU: Sa suutsid kohe esimese küsimusega mind kimbatusse ajada. Kui tagasihoidlikkus on voorus (ja seda see kindlasti on), siis poleks ju eriti vooruslik (ehk siis tagasihoidlik) vastata, et jah, olen tagasihoidlik. Pigem siiski mitte, kui tagasihoidlikkuse all ei peeta silmas tõika, et varjan end poola kirjanduse taha. Aga ma varjan ju end üsna silmatorkaval moel, nii tuleb pigem tõdeda, et tagasihoidlikkus ei ole kindlasti minu kõige suurem voorus. H. R.: Milliseid omadusi sa…
-
Poola kirjandusauhinnad 2012
Poola mainekaim kirjandusauhind Nike anti läinud aastal välja juba kuueteistkümnendat korda. Finaaliseitsmikusse pääsesid üks luulekogu ja üks proosakogu, kaks publitsistikaraamatut, kaks elulooraamatut ja üks esseekogumik. Ning auhind läks viimasele, Marek Bieńczyki (sünd. 1956) „Näoraamatule” (Książka twarzy). Teatud mõttes oli see preemia kirjandusele endale, jutustamise kunstile. Bieńczyki „Näoraamat” on tegelikult metaromaan, jutustus lugemisest ja lugejast, kirjutamisest ja kirjutajast. Marek Bieńczyk ütleb kohe raamatu algul: „Kirjuta, aga ela ka natuke. Kirjuta, aga ära unusta, kui kiiresti möödub elu. Kirjuta, aga ära unusta elada, sest elu ei saa lasta hukka minna. Kes — kirjutavatest ja elavatest — ei ole kuulnud selliseid…
