Holger Kaints
-
Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlus
Isiklikke tähelepanekuid Järjekordne romaanivõistlus — Kirjanike Liidu korraldatavatest kolmas — on lõppenud ja 20. juunil oli musta laega saalis võitjate autasustamine. Enne seda oli žüriil üle nelja kuu tihedat tööd, et 58 saabunud käsikirja hulgast pjedestaalile tõstmist väärivad üles leida. Nõnda nagu igale sedasorti võistlusele, saadeti ka seekordsele väga erineva tasemega töid. Üldjuhul leiab pärleid sellest suurest summast üksikuid. See-eest on võistlustööde hulgas alati sääraseid, millest väikese või ka pisut suurema kohendamise järel võib igati lugemisväärne raamat saada. Neid käsikirju kipub harilikult rohkemgi olema kui kohti, mida välja jagada. Just nende omavaheline võrdlemine ja eeliste-puuduste vaagimine oli žüriile kõige raskem…
-
Kust peaks minema piir ajaloo- ja kaasajaromaani vahel?
Siinse mõtteavalduse kirjapaneku idee tekkis mitu aastat tagasi, kui „Keel ja Kirjandus” tõi lugejate ette ajalooromaanile pühendatud kaksiknumbri (2013, nr 8/9). Too number sisaldas nõnda palju huvitavat, et see oli üks neist kordadest, kui olen ühe ajakirja sõna otseses mõttes kaanest kaaneni läbi lugenud. Paraku ei jõudnud ma tookord paari teesi kirjapanemisest kaugemale ja sinnapaika see jäi. Nüüd tulen teema juurde tagasi. Tolle ajakirjanumbri kõige haaravam kirjatükk oli minu meelest Aare Pilve sulest: „Rudolf Sirge ajalooromaanidest. Katse lugeda nõukogude kirjandust uuesti”. Autor võrdleb seal Sirge 1929. aastal ilmunud romaani „Rahu! Leiba! Maad!” ja selle põhjalikult ümbertöötatud kordusväljaannet pealkirjaga „Tulukesed luhal”,…
-
Raudse süsteemi kiuste
Mats Traat: „Valge maja”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 148 lk. Mats Traadi äsja ilmunud romaani „Valge maja” esimesi lehekülgi lugedes tekkis korraks mõte, kas ei ole siin tegemist millegi samasugusega, nagu oli kirjaniku viimase juubeli paiku ilmunud luulekogu „Roheline laev”, mis koondab autori kõige varasemaid luuletusi ja peaks ajateljel asetuma tema esimeseks luuleraamatuks, mitte pika-pika rea lõppu. Nimelt viib „Valge maja” algus meid umbkaudu viiskümmend aastat tagasi, aegadesse, kui maa-haiglatel oli palgal veel talli- või hobusemees, kes arsti kaugetesse paikadesse abivajajate juurde sõidutas. Hiljem võib kaudse rehkenduse abil järeldada, et romaani avastseenid langevad ajavahemikku 1968—1970. Ülikoolist suunamise…
-
Priske ports toortoitu
Märt Laur: „Lahustumine”. „Hea Lugu”, 2015. 437 lk. Kui liiga palju tooreid marju süüa, võib kõht valutama hakata. Minuga juhtus piltlikult öeldes midagi seesugust, kui mul tuli siinse arvustuse kirjutamiseks lühikese aja jooksul läbi lugeda Märt Lauri küllaltki priske romaan „Lahustumine”. Pidin mitmel korral ennast veenma, et ma ei ole mitte romaanivõistluse žürii liige ega loe võistlusele saadetud käsikirja, vaid kriitik, kes loeb ja peab hindama juba trükitud ja ilmunud raamatut. Lauri kirjatööd on otstarbekas vaadelda kolmes eri plaanis: laias, kitsamas ja veel kitsamas. Kõige laiemas plaanis on pilt üpriski vastuvõetav. Autor on romaani jaganud nelja ossa,…
-
Rahvusromantilised kuningad aastal 1343
Tiit Aleksejev: „Kuningad. Näidend aastast 1343”. „Loomingu Raamatukogu” 2014, nr. 1. 74 lk. Usun, et humanitaarringkonnas leidub vähe neid, kellele Tiit Aleksejevi värske draama alapealkiri „Näidend aastast 1343” ei tuletaks meelde umbes pooleteise aasta tagust poleemikat „Eesti ajaloo” keskajaainelise II köite ümber. Arvates end üsna heatahtlikuks igasuguste käsitluslaadide suhtes, on mul tollele teosele ainult üks etteheide: autorid paistsid olevat unustanud, et nad ei kirjuta mitte üksikmonograafiat, vaid ülevaateteost, mistõttu selles oleks pidanud kajastust leidma ühe või teise ajaloosündmuse kõik käibelolevad, ka vastandlikud tõlgendused. Niisiis, ühe-kontseptsiooni-teosena kitsendab see ajalooköide paratamatult iseenese potentsiaali, sest piisab uue ja pädevamana näiva…
-
„Raisakullide” mammutpikk epiloog
Jaak Jõerüüt: „Raisakullid”, III ja IV osa. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 311 lk. Herakleitosele kuulub tark mõte: samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Kuidas aga on astumisega pika vaheaja järel iseenese loodud mentaalsesse õhustikku, sellesse, milles iga kirjanik oma konkreetset teost loob? Seda enam, kui vahepeal on toimunud ühiskonnakorra vahetus ning tegemist on teosega, mida iseloomustab üsnagi eriline ja väljapeetud kujutamislaad. Säärased mõtted tekkisid kohe, kui avastasin raamatupoe riiulil Jaak Jõerüüdi „Raisakullide” järje: romaani ühteköidetud III ja IV osa. „Raisakullide” I osa ilmus esmakordselt „Loomingus” jaanuaris—veebruaris 1982, raamatuna 1983; II osa 1985. Taastrükitult on mõlemad koos…
-
Ühe arhitektuuriobjekti sisemine elu
Jaak Urmet: „Saarineni maja. Sada aastat ajalugu 1912—2012”.OÜ Baltek Arendus, Tallinn, 2013. 488 lk. Idee, millest Jaak Urmeti koostatud-kirjutatud Saarineni maja raamat lähtub, on iseenesest perspektiivikas: võtta üks tuntud ehitis ja keskendada arhitektuurilooliselt huvipakkuvate üksikasjade kõrval põhitähelepanu sellele, missugune elutegevus on toimunud objekti sees. Teisiti öeldes: anda kolmemõõtmelisele arhitektuuriteosele, mida näitlikustavad projektid, joonistused, plaanid ja fotod, juurde veel neljas, eluoluline dimensioon — lisada arhitektuuriajaloole mentaliteediajalugu. Kui ehitis arhitekti kavandite järgi valmib, on ta tabula rasa. Alles need, kes seal elama ja töötama hakkavad, ning see, missuguseid üllaid või koletuid tegusid majaseinte vahel aegade jooksul korda saadetakse, annab hoonele tema…
-
„Eesti asjast”: leebelt ja lennukalt
Urmas Vadi: „Tagasi Eestisse”.„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 279 lk. Kirjanikke võiks laias laastus jagada kaheks: nendeks, kes kirjutavad endast ja omaenda kogetust, ning nendeks, kes mõtlevad nii tegelased kui ka sündmustiku välja. Senise põhjal, eriti kui meenutada eelmist raamatut „Kirjad tädi Annele” (2010), läheks Urmas Vadi kõigi näitajate järgi esimesena mainitute hulka. Ikka jutustab tema lugusid minategelane, kelle nimi on Urmas Vadi. Ent erinevalt mitmest teisest — nagu Tõnu Õnnepalu, Viivi Luik, Peeter Sauter jne. —, jääb Vadi jutte lugedes alati õhku mingi iseäralik kahtlus: kas see kõik on ikka Urmas Vadi endaga juhtunud, kas autor pole mitte laiskusest (!?)…
-
Lapse kõrv kuuleb hästi. Mõned kuuekümnendate aastate kuulujutud ja linnalegendid
Lastel on head kõrvad. Vanemad inimesed võivad omavahel juttu ajada ja arvata, et laps on süvenenud oma mängudesse. Nad räägivad oma vanainimesejutte, mis üldjuhul pole lastele tõesti huvitavad. Siis aga äkki — laps kikitab kõrvu. Küllatulnud tädi (harvemini onu) jutustab midagi jubedat. Laps jätkab mängimist, aga see muutub väliseks, mehaaniliseks tegevuseks. Enamasti ei teeskle ta mängimist tahtlikult, ta jätkaks hea meelega endistviisi, aga see, mida ta kuuleb, ei lase. Samas ta teab või vähemasti aimab, et niipea kui vanemad inimesed näevad, et ta nende juttu kuulab, nad kas tasandavad häält või lähevad üle teisele teemale. Ja seda ei taha laps…
