Iiris Viirpalu

Doris Kareva: „Suik ja sillerdus”. „Verb”, 2019. 128 lk. Doris Kareva luulekogu „Suik ja sillerdus” on mitmekihiline raamat, kus põhiküsimused ja teemad ilmuvad lugeja ette juba esimestes luuletustes. Autor vahetab registreid mängleva kergusega, kuid allhoovus — metafüüsiline või müstiline elutunnetus ning igavikulisuse ja transtsendentsuse teema — jääb kõikide tekstide taustale. Siingi on Doris Kareva kasutanud keelemängu, kõladest ja keele kui materjali enese võimalustest lähtuvat peent ja varjundirikast tunnetust. Mõnes tekstis on luuletaja pöördunud otse tänapäeva ja ühiskonna tendentside poole. Ent meie aja kujutamisel pole tegu tüüpilise toorelt terava sotsiaalkriitikaga, vaid üldistusega. Ühiskonda kirjeldades muutub minahääl mänguliseks, pillavamaks, aeg-ajalt otsekui torkab,…

        Jaak Jõerüüt: „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 239 lk.   Jaak Jõerüüdi värskeim teos toob novellide ja lühiromaani kaudu lugejani nii tänapäeva ühiskonna probleemid ja suundumused kui ka emotsionaalsed kaevud inimeste sees. Mitmepalgeline raamat kõnetab enim vahest neid lugejaid, keda huvitab see, mis jääb meie ütlemiste, käitumise ja pilkude taha — lühidalt see, mis toimub iga indiviidi ja niisiis ka laiemalt inimese tunde- ja vaimumaailmas. Nagu romaanis „Muutlik” ja novellis „Teateid surmast”, on siinsetelegi novellidele ja lühiromaanile iseloomulik mäng fiktsionaalse tekstisisese aegruumiga. „(Elu-)tunnetus, mida „Muutlik” ja „Teateid surmast” edasi annavad, on paratamatult seotud…