Ilmar Lehtpere
-
luule
* Lapsed! Kull! hüüdis vanaema ja me teadsime kohe mida teha — joosta kiiruga vanaema suurde kanaaeda kus ähmi täis kanad proovisid end juba ploomipuu alla peita. Kull! Kull! Kull! kisendasime ja vehkisime kätega. Kull tiirutas pisut kanaaia kohal piidles meid tüdinud ilmega ja hõljus siis aeglaselt metsa ja jõe poole tagasi. Imelik, vanaema oli õues alati kummargil — peenral põllul loomi talitades… Aga kullil ei õnnestunud kunagi talle märkamatuks jääda. * Olen kaotanud palju sulgi teel siia Südamepõhjas igatsen neid taga Suled hoidsid soojust ja lendamise saladust Ma mäletan Mul olid kord endal suled…
