Ilmar Taska

    Elisabet, Vääna-Jõesuu, mai 1941 Me istume oma suvila verandal ja vaatame merele. Arturil on jalas oma hästiistuvad püksid, mida ma täna nõelusin ja triikisin. Need on ilusast inglise villasest ja mu nõelatorked ja niidijäljed on märkamatud. Kostab meremüha, mis on nii abstraktne, et meenutab mulle vahel kaugel liikuvaid tanke või röntgeniaparaadi surinat meie Krulli haiglas. Nüüd, 41. aastal, on kõik need helid muutnud mu kõrvad kuidagi valuliselt tundlikuks. Ka mere müha ja metsa kohina suhtes, mis varem on alati olnud lausa painavalt ilusad. Artur lehitseb fotoalbumit, mille ta tõi vargsi ministeeriumist siia suvilasse, justkui kartes, et see ükspäev…

    Maarja oli väsinud. Kuid väsinud oli ainult ta seitsmeteistkümneaastane keha, hing oli ikka veel erksalt ärkvel. See oli tal täna öösel juba kuues lennuretk. Kui ta lendas pilvede vahel, siis tundis ta end hetkeks rändurina. Nii nagu ta esivanemad, kes olid ihaldanud oma maalappi ja vabadust. Prohvet Maltsvet oli kuulutanud neile tõotatud maad ja nad olid läinud otsima oma kohta päikese all. Päikest oli Krimmis palju ja maamuld oli viljakas ning must. Sama must kui öine taevalaotus Maarja ümber. Ka Maarja oli astunud lennukooli, et tõusta päikesele lähemale, olla vaba nagu lind. Eriti pärast seda, kui vanemad ära…