Ilona Martson

  3. detsembril 2015 kuulutati Moskva hotellis „Zolotoje Runo” välja Vene Bookeri võitja. Selle sai Aleksandr Snegirjov romaani „Vera” eest. Vera, lihtsa nimega noor vene naine, kelle vanemad üksteist ei armasta, otsib oma kohta elus. Tema unistuseks on leida kindel mees. Ta sõidab Ameerikasse ning naaseb pettunult, seejärel püüab luua peret Kremli tšinovniku, siis pankuri ja lõpuks protestimeelse lavastajaga. Kuid igatsetud abikaasa jääbki leidmata; kriitikud näevad Veras Venemaa võrdkuju. Snegirjov (s. 1980) kuulub n.-ö. verinoorde põlvkonda, kes tasapisi hakkab „vanade” asemele kerkima. Ta on lõpetanud Moskva Rahvaste Sõpruse instituudi politoloogiamagistrina, kuid töötab praegu ehituse ja disaini alal, kuna kirjandusega tegelemine…

    Mudlum: „Tõsine inimene”. ZA/UM, 2014. 199 lk.   Ütlen kohe alguses ära, et mind ei seo Mudlumiga mitte miski. Ta pole minu Facebook’i-sõber, me pole käinud koos koolis, ülikoolis või joogatunnis, ma ei tea midagi tema elust ja tema ilmselt minu omast ka mitte. Ma ei tunne tema lapsi ega meest, kellega ta need sai, ma ei ole jälginud tema blogisid, jutte „Vikerkaares”, „Müürilehes” ega mujal (viimane tõdemus on muidugi piinlik, aga pole parata, tuleb olla aus, vähemasti enda ees). Ainuke asi, mida tean, on see, et Mudlum kuulub rühmitusse ZA/UM, mis sai mõni aeg tagasi tuntuks mannetu…

    Ma olen juba ammuilma harjunud, et minu ema eesnime võib kirjutada eesti keeles nelja eri moodi: Ljudmila, Ludmila, Ljudmilla ja Ludmilla. Ja mis seal pattu salata — pole viitsinud meelde jätta, kuidas see tal passis täpselt seisab. Niikuinii on kõik suhteline. Nõuka-aegne passiametnik kirjutas nii, Eesti Vabariigi aegne teisiti. Ja ega minu ja mu ema sünnimaal Ukrainaski lood paremad ole: sealgi on saanud Aleksandrist Oleksandr ja Tatjanast Tetjana. Riigid ju arenevad ja muutuvad — nagu ka keeled, milles rahvad räägivad. Üks rahvas tahab praegu korraga Euroliitu ja odavat Putini gaasi, teine rahvas ihkab samavõrra Rail Baltic’ut ja täielikku…

    Selle suve hakul toimus üks sündmus, mis jäi eesti kirjandusmaastikul peaaegu märkamatuks — Moskvas ilmus Eesti kirjastuse „Aleksandra” ja Moskva kirjastuse „Oktopus” koostöös novellikogumik Казус пристального взгляда. Эстонская новелла 2000—2012, mis koondab 19 eesti autori 35 pala 14 tõlkija esituses. Tegu on väga soliidses mahus, kenasti kujundatud ja korralikult kommenteeritud väljaandega, mida ilmub vene kultuuriruumis haruharva. Esmapilgul võib raamatu koostaja ja ühe väljaandja Nelli Meltsi valik tunduda veidi ootamatu. Ühelt poolt on selge, et sellisest valimikust ei saa puududa autorid, nagu Arvo Valton, Mats Traat või Ülo Tuulik — neid teab vene lugeja ajast, kui eesti kirjanduse tõlkeid…

    „Karneval on täpselt nagu köögiviljasupp: / kartul, kapsas, kaalikas ja porrulaugujupp, // porgand, herned, till ning sibul, maitserohelist, / veidikene soola, pipart, köömneid? — küllap vist!” on kirjutanud Jaanus Vaiksoo luuleraamatus „Supipotikarneval”. Mispeale lastekirjanduse uurija ja kultuurkapitali lastekirjanduse žürii liige Jaanika Palm sedastab: „Mullune lastekirjanduse supp on tema keetjate nägu, peale värvikuse ja lõbususe ka tummine ja toitev.” („Sirp” 8. III 2013.) Vaiksoo kujundi juurde jäädes võiks siis öelda nii: olen siinse ülevaate tarvis nimetatud suppi mitu head nädalat helpinud, nüüd järgnevad mõned tähelepanekud porgandite värvi ja soolasisalduse kohta. Kõigepealt — peavoolust, ehk siis kartulitest-kapsastest-kaalikatest. Kuidagi on läinud…