Indrek Hargla
-
„Ulmes sa saad küsida iga inimese elus kolm kõige tähtsamat küsimust”
PEETER HELME: Ei ole just palju kirjanikke, kelle loomingu tähendus eri sihtrühmadele oleks sedavõrd erinev, kui see on juulikuus 50-aastaseks saava Indrek Hargla puhul. Mõne silmis on ta krimikirjanik, teisele ajalooautor, kolmas tunneb teda üldse stsenaristi ja draamakirjanikuna. Kuid ise pead end eelkõige just ulmekirjanikuks ja ulmekirjandust kirjanduse apoteoosiks. Miks? INDREK HARGLA: Ma ei tea, kas ulme on kirjanduse apoteoos, ma ei tea õieti, mida see sõna tähendab. Ma olen paar korda kirjutanud, et ulmekirjandus on kirjanduse eliitliiga, ja ei ole seda rohkem lahti seletanud, sest mulle tundub, et kui keegi nende sõnade ja ütleja üle järele mõtleb, jõuab see…
-
“Aga ulmes on kõik võimalik”
PEETER HELME: Mida te viimati lugesite? LEO KUNNAS: Viimati lugesin Heinrich Weinbergi „Tõrkeotsingut”. Kahjuks jõuan igal aastal lugeda läbi ainult paar kodumaist ulmeraamatut. Raamatuid on nii palju ja minu suutlikkus on nii vilets. Võrreldes nõukogude ajaga on ka aeg väga erinev: siis oli iga ulmeraamat suur defitsiit ja loeti läbi kõik, mis ilmus — oli siis autor, kes oli. Nüüd on õnneks raamatuid palju rohkem. Aastas ilmub kümme kuni viisteist eesti ulmeromaani. INDREK HARGLA: Mina lugesin viimati antoloogiat „Vinguv jalaluu”. Lugesin selle umbes viis korda otsast lõpuni läbi, kuna pidin seda ise olude sunnil koostama. Aga kui rääkida välismaisest žanriulmest,…
-
Kirjanik kratiks
Kirjanikuna teadlaste seas olla on pisut pentsik, kõigil on siin ette kanda konkreetsed teemad, uurimisvaldkonnad ja rääkida ilmselt mingitest rahvaluulealastest avastustest. Minul teaduslikku juttu rääkida ei ole ja ma isegi ei tea täpselt, mida transmediaalne siire tähendab. Aga ma aiman, et mind on siia kutsutud, kuna ma olen oma loomingus sageli kasutanud folkloorset ainest ja isegi lasknud kunagi kogutud pärimustel sattuda töödeldud kujul telestsenaariumisse. Igatahes olen tänulik, on suur au Kreutzwaldi päevadel kõnelda, ent paraku pean piirduma üksnes muljetamisega. Kreutzwaldi, meie patrooni, olen ma paaril korral nimetanud esimeseks Eesti ulmekirjanikuks. Hiljem on seda mõnes teadustöös tsiteeritud kui tõestatud fakti….
-
Urbanistliku künismi meistritöö
Armin Kõomägi: „Minu Mustamäe”. „Tuum”, Tallinn, 2013. 271 lk. Ehkki moodne eesti kirjandusarvustus peaks ilmselt algama tsitaadiga mõnelt prantsuse vasakpoolselt semiootikult, millel kõnealuse teosega mingit seost ei ole, jätaks ma selle koha vahele ja asuksin kohe asja ehk Armini Kõomäe jutukogu „Minu Mustamäe” kallale. Õigupoolest võiks seda nimetada topeltjutukoguks, sest see koosneb temaatiliselt ühtsest põimikust „Mustamäe lood” ja siis justkui ükskõikselt pealkirjastatud kimbust „Muud lood”. Stilistiliselt on kogumiku mõlemad pooled siiski seotud, moodustades kokku üpris omapärase urbanistliku künismi meistritöö. Ent kõigepealt, jah, muidugi on see postmodernism — kõik on lubatud, reaalset maailma on väänatud groteski kõverpeeglis ja…
