$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Indrek Mesikepp
-
Tallinna kividest, Põhja-Iiri barrikaadidest ja nähtamatusest sõnade taga
Juba paarkümmend aastat Tallinnas Koplis elava ja Tallinna Ülikoolis ilu-kirjandusliku teksti analüüsi ning ingliskeelset kirjandust õpetava Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi nimi Eesti luulehuvilistele ilmselt tutvustust ei vaja. Tema luuletõlked eesti keelest inglise keelde on hinnatud, Doris Kareva luulekogu „Armuaeg” tõlkimise eest (inglise keeles „Days of Grace”, kirjastus „Bloodaxe Books”) pälvis ta 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali aas-taauhinna. Järgneva intervjuu lugejal tasuks selle raamatu pealkiri meelde jätta, sest sellest tuleb siin juttu, koguni ootamatus seoses. Miriam äärmiselt tagasihoidliku inimesena auhinda loomulikult ei maini. Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi enda luule (Doris Kareva eestindatuna) pälvis 2015. aastal „Loomingu” aastapreemia. Olgu veel öeldud, et siinne intervjueerija peab suurimaks tunnustuseks…
-
Andrus Kasemaa suur saiategu
Andrus Kasemaa: „Mees otsib naist”. EKSA, 2019. 128 lk. Andrus Kasemaa luule on iga tema uue raamatuga mulle üha rohkem korda läinud. See on äratuntavalt isikupärane, isiklik ja mõjuv. On ridu, mille autor oleksin hea meelega ise — näiteks: „juuli / sinus pole midagi ilusat” (kogus „Kui ma kord su-ren”, lk 39). „Mees otsib naist” on Andrus Kasemaa loomingus erandlik luulekogu. Autor ei ava oma sisemaailma, nagu ta tavaliselt teeb, vaid ehitab kõik luuletekstid üles ühele võttele. Niisiis kirjanduslik eksperiment, projekt või mäng. Viimane määratlus tun-dub sobivaim. Arvustada on niisuguseid teoseid kahtlemata lihtsam kui isiklikumaid. Saab esitada küsimusi ja otsida…
-
Dostojevski ja heavy metal
Urmo Jaanimägi (snd 1970) tuli eesti kirjandusse järsku ja võib-olla ka ootamatult. Või siis just — oodatult. Sest need, kes on tema kahte proosa-kogu „Televisiooni mõju” (Ji, 2017) ja „Kolimise laastav mõju” (EKSA, 2018, tegelikult ilmus 2019) lugenud, on leidnud sealt isikupära, särtsu, olmeseikade tabavat pildistamist ja absurdi, aga ka psühholoogilist usuta-vust ja empaatiat. Esile võib tõsta ka head keeletaju, mida ei ole rikkunud tõsiasi, et autor elab juba paarkümmend aastat teisel pool ookeani. 2019. aasta „Loomingu” seitsmendas numbris arvustas Urmo Jaanimäe seni viimast raamatut Kaisa Maria Ling pealkirja all „Urmo Jaanimäe mõ-jud”. „Loomingus” debüteeris autor eelmises numbris novelliga „Vorst…
-
Kuidas kirjutada head novelli
Kuidas kirjutada head novelli, seda mina muidugi ei tea. Kui teaksin, oleksin ma mõne niisuguse ka kirjutanud, küllap lausa mitu, ehk koguni tööstuslikes kogustes. Küll aga oli mul hiljaaegu meeldiv kohustus Tuglase-nimelise auhinna žürii liikmena lugeda läbi läinud aastal eesti keeles avaldatud novelližanri paremik. Häid näiteid jäi ette palju. Andrus Kivirähki oskus luua üha vaimukaid puänte, Kai Aareleiu filigraansed laused ja psühholoogiline usutavus, Tarmo Tedre elulised, veidi karikatuursed karakterid, keda autor siiski lausa hukka ei mõista. Jan Kausi ja Tiit Aleksejevi novellid, mis tegelevad selliste suurte teemadega nagu elu, surm ja armastus. Aleksejevi „Tõlkijat” lugedes meenus mulle aeg, mil elasin…
