Ira Lember

Minu kooliajal räägiti palju Johannes Aavikust (1880—1973). Ta oli suur autoriteet nii meie kirjandusõpetaja Paul Viirese kui ka õpilaste silmis. Paul Viires armastas kasutada Aaviku uusi sõnu, nii verbaalselt kui kirjalikult. Mõnikord tundus tekst mõne uue sõnaga koguni võõras ja teinekord isegi naljakas. Aga kui õpetaja neid sõnu ohtralt kasutas, siis tegid seda ka õpilased. Ja mitte ainult tunnis, vaid ka vahetunnis koostati üksteise võidu keerukaid ja huvitavaid lauseid, kuhu sai uudsusest lõhnavaid sõnu sobivalt sisse põimida. Ja mitte ainult koolis, me tegime seda ka kodus ja proovisime uusi sõnu oma vanemate peal, vähemalt meie kodus küll. Meie, õpilased, võtsime…