Jaak Jõerüüt

Koroonaviirus saabus nagu lepitusingel, kellest pole teada, keda ta tapab, keda ära lepitab meie rikutud planeediga, mis hakkas jultunud inimkonnale oma võimu näitama. Mu kirjutuslaual oli juba mitu päeva lebanud vaikides patakas valget paberit, täis kümne aasta jooksul sinna kirja pandud sõnu. Vaatasin seda sadat seitsetkümmet lehekülge. Vaatasin pealkirja, mille olin leidnud, see mõjus paberile prindituna ähvardavalt, uurisin umbusklikult kahte sõnasse pigistatud maailmakonflikti, võõrandunult, nagu poleks neil sõnadel minuga enam mingit pistmist, ja mõtlesin tüdinult võpatades, et nii Võim kui Tõde valitsevad maailmas enne ja pärast, neil pole minust ja sellest raamatust sooja ega külma. Selle paberipaki, veel printerist sooja,…

Vabandusega, et pealkiri on nii igav kui üldse võimalik, tunnistan, et see sai kiiruga varastatud ühe paksu raamatu kaanelt, mida kavatsesin tsiteerida. Ja ma ei tahtnud minna globaalse pealkirjatrendi liimile, mispuhul oleks tulnud põrutada umbes nii: „Sotsiaalkonstruktsioonide võsa ja rahvuslik lageraie”. Mõtted poleks sellisest eputamisest muutunud. „Kultuuridevahelised erinevused”, alapealkirjaga „Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääre”, autoriks briti juhtimiskonsultant Richard D. Lewis, on käsi­raamat, millest mul on veerand sajandi jooksul diplomaadina rahvusvahelisel areenil tegutsedes olnud pööraselt palju abi. Stiilinäiteks sobib sealt esitada eessõna algus, pealkirjaga „Meie ja nemad”. Autor jutustab, mis juhtus inglise keele suvekursustel, mida ta juhatas Põhja-Walesis ja millest võtsid osa…