$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 1
$submenu_direction: horizontal
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 1
$submenu_direction: vertical

Jaak Urmet

  • Luuletaja ja Lullitaja

    Luuletaja ja Lullitaja

    Jaak Urmet

    Reijo Roos: „Tere kas tohib / Tere kas võisõ”.

  • Isast, vaikimisest ja asjade ühtsusest

    Jaak Urmet,
    Paul-Eerik Rummo

        JAAK URMET: Mis mõttes on sinu elus tähtis kuupäev 13. oktoober 1957? Sel päeval ilmus „Sirbis ja Vasaras” luuletus, mida kirjanduslugu peab esimeseks Paul-Eerik Rummo avaldatud luuletuseks. Luuletuse pealkiri oli „Kunsti­näitusel”. Kas see meenub sulle? PAUL-EERIK RUMMO: Meenub, et panin selle luuletuse oma „Kogutud luulesse”. Toimetajad käisid peale, et see raamat sisaldaks tõesti enam-vähem kõike, mis ma kunagi kirjutanud ja avaldanud. Luuletus ise on ka ähmaselt meeles. J. U.: Ma värskendaksin meie mälu ja loeksin selle luuletuse ette otse „Sirbist ja Vasarast”. Mõtlikud näod, mis marmorist tahutud; lõuendeil põllud, kus kuldavad hakid, kuulus näitleja tuhm-mustas frakis, laevade ümber…

  • ENN VETEMAA ÖISED VÄLGATUSED

    Jaak Urmet

        Enn Vetemaa: „Hambad viskiklaasis. Ühe möödunud sajandi mehe värsse 2013—2014”. „Tänapäev”, 2015. 112 lk.   Enn Vetemaa on loomulikult klassik. Kirjanduslooliselt kassetipõlvkonda paigutatu, kes debüteeris luuletustega ajalehes „Noorte Hääl” juba 1958. aastal. Seda on Vetemaa aina maininud, et teda juhatas luuletamise teeotsale kokkupuude arbujate loominguga, just Alveri, Kangro ja Masingu luulega. Tema algusaja luuletused olnud isegi nii arbujalikud, et kuskil noorte kirjanike üritusel öelnud Johannes Semper, kes oli Vetemaa luuletusi lugenud, kuid Vetemaad nägupidi ei tundnud, teda silmas pidades omavahel vaikselt Paul Viidingule: „Vaatame teraselt ringi, siin peab olema üks meie­vanune mees!” Sünniaasta jäi Semperil XIX sajandisse, Vetemaa…

  • KIVIMÄELT VABADUSE VÄLJAKULE

    Jaak Urmet

        Leonhard Lapin: „Siintallinn”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 221 lk.   Esmapilk raamatusse paneb rõõmustama: on hea, et keegi ka Tallinna vaimu otsib. Seni on Eestis ainult Tartust, vahel harva Pärnust mingit vaimu otsitud. Mind ei eruta kumbki nimetatud linnadest, seejuures Tartu tundub mulle eriti igav paigake, kuhu ma ei ole kunagi tahtnud kauaks jääda. Muidugi elavad seal mõned toredad inimesed, kelle lahke katuse all on meeldivaid hetki mööda saadetud, aga ega see linna päästa. Mina olen Tallinna austaja. Tallinnal on oma võlu ja sära, oma suurus ja sisu. Seal on, mida vaadata ja kogeda. Aga Tallinn ja…

  • Uurimisel Tartu Kirjanduse Majas

    Hando Runnel,
    Jaak Urmet

        JAAK URMET: Härra Hando Runnel! Sa sündisid Järvamaal Võhmuta vallas Liutsalu külas talupidaja pojana. Kas sinu lapsepõlve iseloomustab selline ütlus: kuueselt koerapoiss, kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss? HANDO RUNNEL: Ma ei oska nii äkki põllumajandusse tagasi hüpata. Mõtlesin, et hakkame rääkima hoopis kirjandusest. U.: Aga see on sinu kirjanduslik algus. Ma täna just sirvisin seda ilusat sinist raamatut [„Laulud tüdrukuga”, 1967] ja vaatasin, et need luuletused, nagu ka „Maa lapsed” [1965] on kirjutatud kõik sinu kolhoosi-aegadel. Need on väga tähtsad aastad ja ma tahaksin neile lähemale jõuda. R.: Siis ma võtan ka appi kirjasõna, et selgitada, kes me vastamisi…

  • Kilde sugulasest Smuulist

    Ülo Tuulik,
    Jaak Urmet

        Avan kapiukse, sorin kassettides. Kas on alles? Jah, on alles. Läbipaistev 90-minutine Sony, kokkumurtud paber karbi vahel. Ma ei ole seda kassetti pärast salvestamist kunagi üle kuulanud, rääkimata mahakirjutamisest. Pole jõudnud. Kuid aeg-ajalt on see kassett mulle meelde tulnud. Ta on olnud ootel, oodanud õiget aega. Täna on see aeg käes. Täpselt tema ja ainult tema aeg. Sellel kassetil on salvestus kahe mehe sõnavõttudest konverentsil „Arvi Siia ulg”, mis toimus 9. detsembril 2008 Tallinnas Kirjanike Majas. Üks meestest on Aksel Tamm, aga täna ei ole tema aeg. See, kelle aeg on täna, on teine mees. Tema nimi on…

Looming