Jaan Undusk
-
Ikka Otist mõteldes
Meie väärtajakirjanduse üks vaikseid korüfeesid sai hiljuti kaheksakümmend aastat vanaks, aga jõudis vahetult enne seda lõpule ka oma mälestuste kolmeköitelise sarjaga. „Vaimu vend” (2015), „Tuba number kaheksa” (2016) ja „Tunaeile” (2019) ehk kokku umbes 1250 lehekülge meenutusi anastus- ja vabadusajast tõstavad Ott Rauna väljapaistvate eesti memuaristide kilda. Mõnele inimesele on mälestused lausa loomu poolest sobiv žanr. Ma usun, et oleme Otiga mõnekümne aasta jooksul tänaseks juba sadu tunde maha kõnelnud. Silmitsi oleme teineteist kohanud seevastu pigem harva. Ott Raun on minule eeskätt telefonihääl. Enamasti helistab ja räägibki Ott, mina suskan midagi sobivat vahele, ning viisaka inimesena ei jätka Ott seejärel…
-
KUMMARDUS JÄLJE KOHAL
Janika Kronberg: „Rännud kuue teejuhiga”. „Go Reisiraamat”, Tallinn, 2013. 248 lk. Sada aastat tagasi, juunis 1914, vahetult enne Esimese maailmasõja algust pani Eestist pärit rännumees, Raikküla krahv Hermann Keyserling punkti oma ümbermaailmareisi päevikute esialgsele käsikirjale. Sõja tõttu ilmus see tema tuntuimaks saanud teos, „Filosoofi reisipäevik”, alles 1919. aastal, ja suust suhu käis tookord raamatu moto: „Lühim tee iseendani viib ümber maailma” (Der kürzeste Weg zu sich selbst führt um die Welt herum). See lause on sestpeale iga tõsisema rännumehe filosoofiline eneseõigustus. Aga juba palju varem, 1840. aastail oli üks veelgi kuulsam mees, ameeriklane Ralph Waldo Emerson nentinud…
