Jaanus Vaiksoo

Lastekirjanduse aastaülevaate kirjutamine eeldas möödunud aastal ilmunud lasteraamatute valimatut lugemist. Nõnda puutusin kokku ka teostega, mis ehk muidu mu huviorbiiti ei kuuluks.

Oli 1985. aasta kevad. Ma ei mäleta, kas Gorbatšov oli juba võimul või mitte, aga ma mäletan järjekorda, mis lookles Pärnu maantee raamatupoe uksest ­kaugele välja. Müüdi Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet”. Müüdi neli­kümmend aastat pärast sõda. See raamat oli sel hetkel nagu ilmutus. Kõik lugesid „Seitsmendat rahukevadet”, sellest räägiti aastaid. Mul on sealtsamast Pärnu maantee raamatupoest ostetud „Rahukevade” eksemplar, kuhu Viivi Luik kirjutas 11. detsembril 1985 oma autogrammi. Mihkel Mutt ütles, et Viivi Luige romaan tekitab heas mõttes professionaalset kadedust – igast lausest pritsib välja andekust. Viis aastat hiljem – 1990 – ilmus eesti keeles Mati Sirkeli meisterlikus tõlkes Günter Grassi „Plekktrumm”,…