$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Jan Kaus
-
Keelekäsutus
Aja kulg kipub vähendama mitte ainult keha, vaid ka vaimu plastilisust. Kruusa Kalju leiab „Mu koorikloomaaastates”, et „pääsmaks vaakumist on mul vaja paakumist”. Sageli aga pahtub nahk luuni välja, kindlas linnas ja varjupaigas ei liigu miski.
-
Aegluse kunst aegade lõpul
Katrina Kalda: „Metsiku maailma melanhoolia”.
-
Iga punkt kui pöördepunkt
Triin Soomets: „Pind ajajoone all”. Tuum, 2021. 104 lk. 1 Triin Soomets on eripärane luuletaja, kellel on õnnestunud luua ühtaegu isiklikult ja üldistavalt, intuitiivselt ja filosoofiliselt, spontaanselt ja metoodiliselt mõjuv väljenduslaad. Tema värskes luulekogus „Pind ajajoone all” tuleb see intuitiivne metoodilisus sõnastuse tasandil eriti selgelt esile, sest Soomets…
-
Foto: SillerkiilIllusoon
Ma ei teagi, kuidas seda lugu jutustada, sest ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Esiteks muidugi on juhtunu kõik väga värske. Kuna ma kardan halvimat – sealhulgas täielikku rünnakut sellegi teksti vastu siin, rääkimata üldisemast verbaalsest kaosest –, panen mõned mõtted kirja nii kiiresti, kui võimalik. Jagunemisest on kulunud vaevalt nädal. Küsimus…
-
Sidesõnade kiituseks
Sidesõnad mõjuvad sageli nagu täitematerjal, mört. See mört hoiab küll keelerajatisi koos, ent on liiga enesestmõistetav, et me selle mõju tähele paneksime. Tõsi, pole raske kujutada ette konstruktsiooni ilma toestava, materjali osiseid omavahel siduva materjalita, ent keelekoetisega pole see nii lihtne. Keel ilma sidesõnadeta seisaks ehk koos, aga liikuvusega, plastilisusega…
-
Taevakehad
Miniatuuritsükkel Kuu Z. H. vaimus Kuu pole muu kui Fortuna tagumik, magus tükk karamelljuustu. Punane nagu viimnepäev. Kui paisuv tagumik on minu poole, on sõnum selge. Kui kahanev tagumik on pööratud minust eemale, ei mõjuta see sõnumi selgust. Ma pole paraku Kapitooliumi hani, mind ei päästeta selleks, et päästa kõiki…
-
Luule
* kohe kui sõnad ilmale lasta hakkavad nad kuluma kaitsekiht oksüdeerub ent sõnade veatus peitub nende ebatäiuses kui nad pudenevad huulte vahelt nagu juuksekarvad peast ja tuul paitab roostes rauda rannal kui pea ongi pesa siis alati ajutine kuigi puur on mõeldud linnule ei järeldu sellest et lind on mõeldud…
-
Luule
*ära ütle veel head aegaaeg ei ole hea ja ajad samutisee pole aeg, vaid liiklusmis möödudes häält teebveel sentimeeter teed tassissee teeb ajas — minutsuu lugegu jäänud sekundeidsilm pildistagu ilmeidmälestuseks juba olevikus võib-olla oleme kohvikus mis suleb varsti uksed võib-olla leidsime laua mida möödujad ei märka tänaval, mida asutakse…
-
Uued miniatuurid
* Kord ütles ta mulle, et ta juuksed on tegelikult hallid. Ta värvib neid. Ma panin seda imeks ja ütlesin millalgi hiljem talle, et see läks mulle südamesse. Ta sai sellest vist pisut valesti aru. Ma pidasin silmas pigem mingit kummalist enesepettust. Me saime tuttavaks, kui olin vaevalt…
-
Lapse ja mehe ühine hääl
Toomas Haug: „Mööda Koidu tänavat”. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 112 lk. 1 Toomas Haugi lapsepõlvest kõnelev „Mööda Koidu tänavat” mõjub üllatavalt ning ei mõju ka. Iseenesest pole midagi ootamatut tõsiasjas, et kirjandusteadlane otsustab vahelduseks keskenduda rahvusliku mineviku asemel isiklikule möödanikule ning kirjutab omaeluloolise raamatu, pöörates pilgu Eesti…
-
Elo Viidingu redel
Elo Viiding: „Nõelad”. „Tuum”, 2013. 80 lk. 1 Elo Viidingu isikupärane ilukirjanduslik looming on kutsunud aeg-ajalt esile kriitikute nurinat ja manitsusi. Mõni aasta tagasi arvustas Viidingu raamatut „Meie paremas maailmas” Lauri Sommer: „Kirjeldagem veidi Elo Viidingu hoiakut. Lyhidalt öeldes on kõik kas nyri või halb.” Kokkuvõtvalt nimetab…
-
Kaitsetu
1 „Hõu!” Ta võpatas. Sellest hoolimata, et neil oli juba silmkontakt ja ta nägi, kuidas mees oma pilgu tema omasse haakis, mingist suuremast bussipeatusesse kogunenud seltskonnast irdus ning veidralt, külg ees, tema poole liikuma hakkas. „Hõu, tere!” Ustus ei mõistnud, miks pidi see alati temaga juhtuma. Mis see…
-
Kainestavast ja ülendavast kirjandusest Ljudmila Ulitskaja lugemise mõjul
Kuidas see Camus ütleski? „Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest.”[1] Mul on pidevalt tunne, et eksistentsialism sõnastas midagi olulist; midagi juba kaua eksisteerinut, midagi, mis iseloomustab kogu lääne kirjanduspärandit. Nimelt lõhe inimese ja teda ümbritseva maailma vahel. Inimese kujutlus ja tegelikkus väljaspool seda kujutlust on…
-
Nõnda püsib hetkeks maailma hiilgus
Mathura: „Käe all voogav joon”. „Allikaäärne”, 2013. 80 lk. 1 Ilukirjanduse kajastamiseks mõeldud avalik pind sulab aeglase järjekindlusega kokku. Mullu ilmus erakordselt palju tugevaid luulekogusid, ent kui erialaväljaanded välja arvata, pole avalikus ruumis õieti ühtegi nurgakest, kus toimunut adekvaatselt kajastada. Samas on ka nii, et rohkem tähelepanu pälvib…
-
Neljas Gennadi
1 Tagantjärele ta muidugi enam ei mäletanud, millal kanalisatsioonitoru asetamine muutus tunneli kaevamiseks. Või oli see hetk nõnda enesestmõistetav, ilmselge. Arvatavasti oli see lausa möödapääsmatu, nii pidigi minema. Ta ei saanud ju kuhugi minema lennata. Kuhu oleks tal olnud minna? Pealegi oleks niikuinii pidanud tagasi tulema. Kanalisatsioonitoru…
-
Seiklused ajaloo sõlmpunktides
Rein Põder: „Voor”. „Eesti Raamat”, 2013. 208 lk. 1 „Riigisekretär saatis Ullo nende tekstidega Maapanga poolkaarjasse tornituppa. Halli sügistaevasse ja „Estonia” tahmunud varemeile avaneva akna all, vanal rohelise kaleviga kirjutuslaual seisis seal suur lahtine rohekas kohver kaitsevärvi sõjaväeraadiojaamaga, mille külge oli ühendatud mikrofon. Maandi näitas talle, milline nupp…
-
Kirjanduse hääletoru. Mõtteid kirjandusfestivalist HeadRead
Kuna olen vastutav kirjandusfestivali HeadRead teavituse ja trükiste eest, küsitakse minult sageli, kellele me festivali teeme. Eks see küsimus ole omajagu sümptomaatiline, sest ilukirjanduse ühiskondliku positsiooni nõrgenemisega tundub vist loogiline kaaluda, kellele ja kuidas siis kirjandusest rääkida. Võimalik, et kirjandusfestivalis peitub paljude meelest ka vastuolu kirjasõna olemusega. Kirjandus…
-
Nõusolek oma eluga
Peeter Sauter: „Märkmeid vaeste kirjanike majast”. 2012. 180 lk. 1 Kui kuus aastat tagasi ilmus Peeter Sauteri „Beibi bluu”, kirjutas Vaapo Vaher: „…selgeks hakkab saama ka värske energia puudus Sauteri loomes, eksistentsiaalsed ängid on mõistetavad, kuid inertsus ja korduvus nende kujutamisel hakkab põhjustama blaseerumist ka Sauteri fännkonnas.” (V….
-
Tähendus võiks ka olemata olla
Marko Mägi: „Maitsestatud kanad”.„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 80 lk. 1 „Maitsestatud kanadest” on raske kirjutada. Loomulikult on tegu huvitava teosega, mis haakub hästi kirjastuses „Jumalikud ilmutused” ilmuva aforistliku, absurdi kalduva, keelemängulise ja ajastutundliku luulega. Marko Mägi asetub siin mõneti samasse voolusängi Kaupo Meieli, Siim Pauklini ja Jüri Kolgiga. Minu raskused…
