Joonas Hellerma

Tõnu Õnnepalu mahukaks kujunenud proosaloomingus on Emil Tode nime all ilmunud „Piiririigile” (1993) jäänud ikooniline ja teedrajav staatus, mis saadab romaani selle ilmumisest saati. Seejuures on „Piiririigi” edu olnud autorile ka kiviks kaelas. Usutlustes on ta tunnistanud joovastusele järgnenud pohmelust, kus romaani edu jäi edasiminekut rõhuma, sundides autorit „Piiririigiga” distantsi otsima, seda vahest isegi eitama või unustama, et edasine looming ei asetuks tingimata „Piiririigi” mõjusfääri. Kui vahetult järgnevate romaanide „Hind” (1995) ja „Printsess” (1997) keskne stiilivõte on jätkuvalt faabula elementidega poeetilises vormis proosajutustus, siis 2002. aastal ilmunud „Harjutused” on juba uuenenud, minajutustajalik, pihtiv hääl astub siin üles intellektuaalsemal ja vahetumal…