Jouko Vanhanen

Tõlkija ülestähendusi Huvi Eesti vastu tekkis mul pärast 1975. aasta novembris toimunud esimest Eesti-külastust. Olin noor üliõpilane, kelle ilmavaade kaldus tolle aja vaimus vasakule, mind huvitasid ühiskonna asjad, sotsialism ja muidugi Nõukogude Liit kui selle kehastus. Käisin üliõpilaste turismigrupiga mitu korda Nõukogude Liidus ja need olid põnevad reisid — ühiskondlikud ja kultuurilised erinevused olid silmaga näha. Minu esimene reis Tallinna ja Tartusse toimus Helsingi ülikooli usuteaduse üliõpilaste rühmaga. Meid võtsid vastu Eesti tuntud kultuuritegelased, professor Paul Ariste Tartus ja peapiiskop Alfred Tooming Toompeal. Esimesel päeval oli meil Sakala keskuse pidusaalis sõprusõhtu rahvakunstiansambliga „Leigarid”. Paar päeva hiljem käisin ansambli juhil Kristjan…

                                                               Kerge kummardus                                                        Maimu Bergi poole   Ühel neljapäeva hilisel pealelõunal tuli adjutant, kolonel Leinonen Tamminiemis Kekkose kabinetti, kus too rahulikult diivanil puhkas ja pärast päevatööd ajalehti luges. „Härra president, telefonil on maavanem Hillilä ja tahab teiega rääkida.” „Pääjohtaja, Leinonen, pääjohtaja. Mis ta tahab?” „Ta ei öelnud, aga tundus natuke erutatud olevat.” „On ta ehk purjus?” „Ei saa päris kindel olla, aga igatahes mitte väga, härra president.” „No kuulame ära, mis tal südamel.” Muidugi, Lapi lääni kunagine maavanem ja praegu rahvapensioniameti Kela peadirektor, aga ennekõike Kekkose sõber, usaldusmees ja kaasvõitleja juba tudengipõlvest, oleks muidugi võinud…