Juhan Hellerma

    Tõeline sügispäev Alatskivil ja Kallastel. Magasin kaua, tegin süüa, kuuma teed ja putru. Hommik oli hall, alles õhtul, päikseloojangu ajal tuli päike ja tuli sinine. Vaatasin viivuks aknast välja ja nägin: kuldses valguses põllud, kuldses valguses puud. Panin riidesse ja kiirustasin välja, et seda kõike lähemalt näha, ta ju kaob nii kiirelt, kaob. Läksin tuttava põllu äärde ja seal ta oli, päike, suur ja särav, vajumas metsapiiri taha. Kõndisin mööda põlluvahe­teed ja vaatasin, kuidas tema kuldne kuma mängis sügiskollaste puude ladvus ja kuidas selle kuma piir aina kerkis, kuniks puudutas veel kõige kõrgemaid latvu. Siis läksin kööki, tegin…

    * Hall päev, rahu kumab kuskilt kaugelt, seestpoolt — muu on midagi muud. Aga kui peatuda, korragi seisatada, aimub siht ja eesmärk — jää veel korraks, jää. Nii ilus valgus täna hommikul. Paistab läbi une ja metsade, taeva ülim and. Kuldab üle maa ja majad, puud ja teed. Sündigu sellest ainult hea. Ja see taevas on ikka nii hall, nii nagu on hall su nägu, su silmad — sa vaatad mulle otsa ja näed ainult üht: kõik on veel võimalik, järgne ainult. Vaim on kaugel ees. Kui käsi talle järele ulatub, teda korrakski puudutab, avaneb sisim elutunne sõnas….