Juhan Voolaid

Üks mees ütles televiisoris nii: „Eestlased uhkustavad sellega, et ei usu millessegi, ja see tekitab mus hirmu. See, kes millessegi ei usu, selle jaoks ei ole miski püha.” Mõtte­käik pole uus, aga see pole tähtis, nagu pole tähtis ka konkreetne mees – kasutan teda anonüümse diskussioonipartnerina. Oluline on küsimus, millest jutt käib. Ka mina ei usu teadlikult millessegi: kas ma olen nüüd ohtlik? Ma ei ole küsimust „millesse sa usud?” kunagi mõistnud. Mida teada tahetakse? Mulle on ikka tundunud, et seda küsimust ei esitada sõna-sõnalt, vaid uuritakse midagi muud, midagi peidetut, laiemat, ja et küsija asub küsitavast kõrgemal platvormil, kuna…

    Kogumikust „Läbilööjalammas ja marukoer” Kokkupandava lauakese taga kokkupandavatel presenttoolidel istusid mees ja naine ning sõid hommikust. Päike oli kerkinud üle kaugete madalate küngaste, mis tekitasid mulje, et Aafrika silmapiir on krobeline; taamal paistis puudesalk, puuoksad hoidsid oma taldrikukujulisi võrasid justkui pikkadel ettekandjanäppudel, oodates taevast arvet. Sööjate ees laiuv tasandik meenutas tavalist…