Juhani Salokannel

Üksainus kord olen näinud, et Piret Saluri närveerib. Aastal 1987 oli Piret saanud väljasõiduloa Soome ja me olime kokku leppinud, et viin ta oma töökohta Weilin+Göösi kirjastusse selle avaldamisplaanidega tutvuma. Oh kui palju aega on sellest mööda läinud! Seda tol ajal nii suurt kirjastust ei ole enam, ei ole olnud juba kümneid aastaid. Kuna kirjastus ja trükikoda asusid Tapiolas ja mitte Helsingi kesklinnas, läksime sinna minu autoga. Auto oli sinine Talbot – seda markigi pole enam aastakümneid liikvel olnud. Samuti pole enam autoraadiol kassetimängijat, pole ka enam neid väikseid C-kassette, mille pealt tol ajal muusikat kuulati. Meie sõidu taustmuusikaks olin…