$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Jürgen Rooste
-
Foto: ERR/Gea KumpelContra luule tagasivaatepeeglis
Rühmituste põlvkonnaga luulesse tulnuist saab esile tõsta kolme nime, kelle mõju on kirjanduse üsna suletud ringist välja ulatunud ning kes on toonud noori lugejaid luule juurde, mõnele ka ise kirjutamiseks tuld andnud. Need on fs, kelle 00-ndate raamatud avasid ukse „uussiirale” suunale (ja mitte ainult tollele, tema tekstides on ka kujundite tulevärki), Kristiina Ehin, kelle maailmavaatelised, elulaadi ja -viisi loovad tekstid tabasid ja võlusid uut põlvkonda, tõid palju noori lugema ja kirjutama, ja muidugi Contra – Contra, kes tuli nagu rokenrollbänd, kellest sai fenomen, luuletaja, keda teadsid-tundsid kuidagi ka nood, kes luuleraamatut muidu kättegi võtta ei tihanud… Lisaks sellele, et…
-
Tiigritest ja korgidest. Eesti luule 2023
Kummaliste-kummituslike ja rabavate-tabavate ja uimas uitlejate ja rõkkavalt roojaste ja malbelt (ning mitte nii malbelt) masohhistlike ja igasuguste muude luuletajate hulk on meil sedavõrd suur, et sellest ei oma täit pilti mitte keegi (ka mitte ekslik ja surelik luuleülevaatleja): üks on kindel, põua-aastaid ei ole, tavalise tagavaratabureti asemel on vaat…
-
Kõva areng või lihtne rasvumine?
Need paarkümmend aastat on olnud mingis mõttes minu elu, elu kirjanduses ja kirjanduselu… Ma ei oska neid lahti võtta ja lahutada enam, uskumustest-veendumustest-vendlustest-vihkamistest-armastamistest on saanud virvarr, mille akadeemiline eritlemine ammugi minu võimete ega kompetentsi piiridesse ei kuulu.
-
Luule
Kannatustest loobumise püha teekond teadliku ja tahtmatu loobumise vahel budismi ja alkoholismi vahel võib olla veel väiksem samm kui hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel väidavad mõned uurijad millistest ülikoolidest nad oma paberid said ma ei tea Kõige rohkem valu (ühe suht õigesti elanu pihtimus) kõige rohkem valu teevad need inimesed kes…
-
Luule
Elu on rock’n’roll elu on südametemurdumise-murdmise hotell see mürises minusse kui ma olin viiene me astusime Kalevi spordihalli mina ja mu isa kes siis ei eland meiega ta käis meid vahel vaatamas ema ja mind ja ta tuli ja ta saadeti muga jalutama laps peab värsket õhku saama värske õhk…
-
Luule
* viie nüri tööpäeva kaugusel pikkade tüütute kraamimiste ja kokkamiste kohustusliku korraliku tüütu elu ja justnaguarmastuse taga* maal millest kõik unistavad mida igatsevad aga mida keegi pole suutnud leida elab tantsiv kuninganna selle riigi julm monarh ta on kõige ilusam kõige külmem valitseb õiglaselt aga karmilt ta uurib peeglist oma…
-
Mustmiljon põhjust
I Dylan Thomas elab mu pääs. Nagu must oonüks! Kerib end ketina-keena ümber mu aju. Ja surm ei valitse siis, tal pole väge. Kui armastus on surnud, ei ole surmal väge! Ma tean, see ei ole väga terve must, see pole okei, see ei aita kedagi. Dylan Thomas elab mu pääs…
-
Jankauslikku programmi otsides
Jan Kaus: „Vasaraheitja”. „Ji”, 2013. 96 lk. Kõigi paranoiliste lugejate rõõmuks võtsin arvustada Jan Kausi uut raamatut — et oleks ikka kindel ja teada, et me otse ja avalikult üksteist kallistame ja karvustame. Alustan pidurdamatu kiidukõnega. Kaus, va linnalemb, romaanikirjanik ja tunnustamata, aga suurepärane luuletaja, on (:)kivisildniku kirjastuse…
-
Kuidas olla kuri?
Aeg on säärane, et teeb paljud kurvaks, kurjaks ja/või segaseks. Raske on leida argumenti, vastulauset sõnumile: „Mis meil siis häda on, suures plaanis on ju kõik hästi, eks, ega me kuskil Aafrikas või Venemaal ela…” Mida sa seepääle vastad, et sind opakaks muidumässajaks ei peetaks? Põhjusi on ju palju,…
-
Õhtujutt Šeherezadele
mul tuli kõik meelde: oma esimese raamatu kirjutasin ma kuskil esimeses klassis mu vanaema illustreeris selle suurte saurusepiltidega — ta oli tollal harrastuskunstnik see oli plagiaat — kogu mu raamat (ja pildid ka! ka pildid olid säält, vanaema!) kirjutasin suurema jao maha raamatust „kui krokodillid lendasid” kui…
-
Siiralt sooritatud patud ainult kaunistavad naist!
Eda Ahi: „Gravitatsioon”. „Verb”, 2013. 56 lk. Eda Ahi jäi mulle luuletajana esmalt silma erilise, karge esinejana, lavakujuna. Tollal, vast selle sajandi esimese kümnendi lõpul, paistis ta me lõbusa, loova, prassiva ja samas pühenduva noore luuletajaskonna seas silma oma julge, iseteadva olemise, kõva ning selge hääle ja…
-
Kuidas luua maailma?
Pille Õnnepalu: „Õde”. „Henrik”, 2013. 158 lk. Luule ja elu piirid segunevad, hägustuvad, kaovad. Väga sageli. Ma olen ise olnud säärase „ausa” (aga kas ta siis polegi seda?) luule lõksus, olen jäänud sellesse vahel kinni, ja seetõttu ka mässanud ta vastu. Aga kui ma vaatan miskit perspektiivis, kui…
-
Rahamaa
kas need on siis kunstnikud, kas need on siis kirjanikud: käsi õieli vabariigi tänavanurkadel kasimata keele ja koleda kuuega kerkivad koopaist ja urgastest rahvas toidab neid oma ihust nagu siil puugiparve oma seljal: üllatavad nad siis millegi uuega, puudutavad meie vaimu ja olemist siin eestlastena? poeedi ülesanne peaks…
-
Mitte-Tartu deemonid
„Mitte-Tartu”.„Topofon”, Tartu, 2012. 304 lk. Mitte-Tartut ma õigupoolest ei tunne. Ei tunne hästi seda Päris-Tartutki. Kuigi mõned korrad viimase aasta sees olen sattunud sääl kummalistele piirialadele: näiteks kuskile Karlova servale veidrasse noortehotelli, mille tagant jõe äärde minnes sattus paika, kus vanad torssis näoga kalurid pahuralt oma paate putitasid, samas…
