Jüri Adams

Arusaamine, et meil on olemas naabermaa Läti, jõudis nõukogude ajal noore inimese teadvusse enamasti vist suvise klassiekskursiooni käigus. Vähemasti kord kooliaja jooksul korraldati bussiekskursioon Põhja-Lätisse või ka Riiga. Kuskil väikelinnas või alevis tehti peatus ja bussist välja pääsenud teismelised jooksid sappa kioski ette, millel ilutses suur silt „Saldējums”. (Tõlkes umbes „külmutis”.) Selles sõnas on eestlasele ühest küljest midagi kirjeldamatult koomilist, teisest küljest aga uskumatult meeldejäävat. Korra kooliajal nähtud-kuuldud sõna püsib meeles terve elu. Sadadele tuhandetele meie kaasmaalastele ongi see ainu­ke lätikeelne sõna, mida nad teavad. Pole ime, kui sellest sõnast on saanud rahvasuus lätlase poeetiline sünonüüm: „anname ka saldejumpsidele üle…